reede, 23. september 2016

Mari teine nädal

Esmaspäev möödus Victoriga toetuslapsi kontrollides väga töiselt: külastasime nelja kooli (kaasa arvatud kahte piirkonna suurimat kooli) ja saime enamuse õpilastest pildistatud ja üle vaadatud. Natuke on segadust eelmisel õppeaastal Primary kooliastme lõpetanud õpilastega, kellest osade puhul ei olnud päris üheseid andmeid, millisesse junior highschooli nad edasi õppima asusid. Mõne üksiku erandiga saime siiski kõigi noorte käikudest teada.

Teisipäev kahjuks sama edukas ei olnud. Varahommikul (öösel) sadas vihma ja see tähendab siinkandis teadagi mida. Pidin kell 9.00 kunstitundi vaatlema. Kooli kohale jõudes karjatas direktor lapsi vitsaga mööda koolimaja ringi. Kunstitunni õpetajat vihma tõttu koolis ei olnud, vaatlesin selle asemel integrated science tundi, kus räägiti erinevatest viljadest. 6. Klassi tund oli sisukas ja õpetaja selgitas teemat põhjalikult. Visuaalsete näitlike materjalide puudumisel võeti teema seletamiseks appi päris tomatid, okra ja maisitõlvikud. Järgmiseks tunniks jäi lastel kodutööks kooli erinevate viljade toomine, mida siis juba tunnis klassifitseerima, lahkama ja joonistama asutakse. Kuna minu enda viimane bioloogia tund ikka väga sügavasse aegade hämarusse jääb, oli teema ka mulle igati põnevaks meeldetuletuseks (kas teadsite, et paprika on mari?). Õpetaja tuli paindlikult toime ka sellega, et poole tunni pealt liitus tunniga veel üks klass.. õpilasi oli klassis kokku 58 kuid mingeid distsipliiniprobleeme sellega ei kaasnenud. Lapsed kuulasid keskendunult ja võtsid aktiivselt sõna kuigi teema käsitlus jäi visuaalse materjali puudumisel ehk pisut kuivaks ja teoreetiliseks. Eelmisel nädalal tehtud kokkuleppe kohaselt läksin teisipäeval ka ühte küla lähimasse junior high schooli toetuslastega kohtuma. Koolidirektorit vihma tõttu ei olnud ja tundus, et enamust õpetajaid ka mitte. Lapsed magasid ja logelesid klassiruumides. Õnneks olid kõik toetusprogrammis osalevad tüdrukud koolis kohal ja saime nendest pildid tehtud ja kirjad üle antud. Plaanis oli ka Victoriga kell 12 kokku saada, et veel mõnda kaugemasse kooli sõita. Kella kolme paiku helistas Victor ja ütles, et mootorratas läks katki ja niikuinii ei oleks enam mõtet kuhugi minna, sest pärastlõuna on juba käes. Võrreldes eelmise nädalaga selline asjade käik mind enam ei morjenda. Pigem oligi tegu ootuspärase stsenaariumiga. Käisin korvipunujate juures, kus uus laadung korve just Bolgast nahakunstniku käest tagasi jõudis.

Kolmapäev, 21. september oli taaskord riigipüha- Founder’s Day. See päev on Ghana esimese presidendi Kwame Nkrumah sünnipäeva puhul pühendatud talle ja teistele riigi asutajatele. Koolitunde ei toimu. Aitasin siis hoopis Victoril kontoris arvutit ühendada (KoCDA kontoris on jälle elekter! Jee!), käisin korvipunujate juures ja hiljem sheavõi majas, kus sain ka käe võiseks. Päris põnev oli ise näha, kuidas jahvatatud ja röstitud pähkleid veega segades saab punakas-oranžikast püdelast massist järk-järgult hõbehall või. Nagu maagia! Või siis hoopis keemia.
Neljapäeval käisime ka viimased toetuslastega koolid läbi ja otsisime seni pildistamata õpilasi taga. Ka teise koolinädala lõpuks pole osad lapsed veel kooli tagasi jõudnud. Hea meel oli sellest, et mõned kadunud õpilased leidsime ikkagi üles.. umbes kümmekond last on veel üle vaatamata. Nendega tegelema jooksvalt tuleval nädalal.

Selle nädala loovustunnis tegime lastega looduslikest materjalidest maakunsti. Teemat seletama hakates jälgisin väikse ärevusega õpilaste nägusid.. sealt vaatas vastu umbusk ja segadus. Mõtlesin et oioi, see tund läheb vist küll aia taha. Tegelikult loksus kõik paika niipea kui päriselt kunsti tegemiseks läks. Õpilased töötasid asjalike meeskondadena ja tehti nii abstaktseid kui kujutavaid teoseid (selles osas jätsin vabad käed). Kui mina tuvastasin enne tundi ümbruskonna ja materjalidega tutvudes vaid üsna tagasihoidliku väljanägemisega kivikesi, puuoksi ja erinevaid lehti, siis lapsed teadsid täpselt, kust erinevaid õisi, lehti ja marju leida. Tööd tulid väga värvikirevad: üks uhkem kui teine. Nagu õigele maakunstile omane, kestsid teosed vaid üürikest aega. Hoolega peaaegu kahe tunni jooksul kokku seatud kompositsioonid loobiti tunni lõpus naerurõkatuste saatel tuulde ja lapsed jooksid kilgates ja käratsedes igaüks oma koju. Mina läksin ka koju: üsna väsinult ja päris õnnelikult.

Reedeks oli suur plaan Bolgasse turule minna. Ühelt poolt korvipunujate tellimuse viimaseid korve nahatöödest kätte saama ja teiselt poolt niisama kaupa uudistama. Samuti oleks hädasti normaalse kiirusega internetti vaja, et lõpuks ometi seni tehtud pildid üles laadida. Hommikul kell 6 ärkasin kõva vihmavalingu peale. Nüüd istun toas ja hoian pöialt, et ilm päeva peale ikka ilusamaks läheb.
Peale ilma selginemist ootame korvipunuja Monicaga poolteist tundi puu all bussi. Kõik mööduvad bussid on täis. Õnneks sõidab härra Azure haridusametist lõpuks mööda ja viskab meid ka Bolgasse ära. Kohtume nahatöid tegeva mehega (kes loomulikult ei ole tellimust valmis saanud) ja käime korvipunujate käsitööturul osadel korvidel järel. Bolgas kovikus istudes õnnestub lõpuks blogisse mõned pildid lisada. Toetuslaste piltide üles laadimisega on endiselt raskusi :( Eestis normaalsed internetikiirused tunduvad siin ikka väga utoopilised.



















pühapäev, 18. september 2016

Esimene nädal Kongos

Jõudsin Kongo külla eelmisel laupäeval, 10. septembril. Peale 16-tunnist bussisõitu möödus esimene päev natuke uduselt. Minu 18-kilone seljakott ja Mondo üle 20-kilone kohver hiivati Bolgatangas bussijuhi ohtra hädaldamise saatel kuidagi trotro katusele ja kui buss pilgeni rahvast täis topitud sai, võis sõit Kongo poole alata. Eelmiste vabatahtlike kirjelduste põhjalt teadsin, et siin on vihmahooajal täitsa roheline, aga sellist lopsakust ei osanud küll ette kujutada. Baobabi, shea- ja tiigipuud vaheldumisi maisi-, hirsi-, maapähkli ja sojaoa põldudega ning kitsed, lambad, lehmad kõikjal. Tee kõrval kraavis otsivad inimesed kulda. Mõnikord pidid leidma ka. Tulles Eestist, kus maa seest võib leida kive ja kartuleid, tundub see kuidagi absurdne. Maantee on täpselt nii auklik kui lubatud. Paaris kohas seisavad tee peal mahajäetud katkised reisibussid.

Kongosse jõudes sain tuttvaks KoCDA juhi, Victoriga ja pakkisin oma uues kodus kohvrid lahti. Peale väikest puhkust Lebel House’is kohtusime koos Victoriga Francis Sapaatiga haridusametist ja tegime esimese kiire Kongo küla tuuri. Pühapäeval külastasin elus esimest korda hommikust missat, kus mind ja minu siinoleku põhjust külarahvale tutvustati. Päeva teises pooles tehakse mulle küla ümbruskonnas ja  naaberkülades mootorrattatuur. Maastikud ja inimesed on nagu pildiraamatust pärit. Tundub ikka veel üsna uskumatu, et ma olengi siin.

Ka esmaspäev möödus ettevalmistuse ja sisseelamise vaimus. Oli moslemite Eid Al-Adha püha ja seega koolidel vaba päev. Hommikul oli mul esimene ametlik kohtumine KoCDA korvipunujate ja sheavõi ühistu liikmetega. Tutvusime algul ametlikult ja siis juba vähem ametlikult karastusjookide taga istudes. Naised olid Mondost saadetud meenete üle rõõmsad, uurisid fotosid ja jagasid mulle väärt nõuandeid külaeluga kohanemiseks.

Teisipäev oli esimene ametlik koolipäev, traditsiooniliselt külastavad haridusameti juhid selle puhul lasteaedu ja tervitavad pidulikult lasteaia esimest klassi alustavaid õpilasi. Külastasin Nabdami piikonna haridusameti juhi Edward Azure ja kahe haridusameti kõrge ametniku Madam Viviani ja Madam Regina väga auväärses seltskonnas kokku kolme lasteaeda: Zanlerigu, Gundorki ja Damolgo koolide juures. Protseduur oli kõigis lasteaedades valdavalt sama: lapsed kogutakse kokku, koolijuht tutvustab külalisi, Edward, Vivian ja Regina tervitavad lapsi ja manitsevad neid hästi õppima ja koolis käima, lapsed laulavad ning siis jagatakse maiustusi ja mahla. Lasteaia esimesse klassi peaksid lapsed minema 4-aastaselt, Edward juhtis mu tähelepanu sellele, et kahes koolis on lasteaia esimeses klassis ka pealtnäha vähemalt 7-8 aastaseid poisse ja tüdrukuid (st vanemad on laste kooli saatmist mitme aasta jagu edasi lükanud). Hiljem kuulen, et näiteks ühes Kongo küla 200 õpilasega koolis oli esimesel päeval kohal 10 last. Asjad võtavad siin aega ja peab ohtralt kannatust varuma.. aga seda ma juba teadsin. Samas teoreetiliselt teadmine ja praktikas läbi elamine on kaks eri asja :)
Kolmapäeval leppisime härra Azurega ametlikul kohtumisel minu tööülesannetes kokku ja valisime välja koolid, milles näidistunde andma hakkan.

Nädala kõige suuremaks rõõmuks oli neljapäevane avatud loovustund Kongo küla kiriku raamatukogu juures. Varasemate vabatahtlike Karolini ja Mai algatatud traditsioon on lastele hästi tuttav ja enamus õpilasi olid juba väga staažikad loovustundide külastajad. Esimeses tunnis joonistasime ühistööna pilte fantaasiametsast. Kui tunni alguses oli kohal 3 õpilast, siis lõpuks oli lapsi 18. Seetõttu tuli ka lõplik ühistöö päris kaootiline J kõik töötasid asjalikult ja rõõmuga. Mina sain tunnist kuhjaga häid emotsioone, loodetavasti lapsed ka.

Reedel sõitsime koos Victoriga koolidesse toetuslapsi vaatama. Külastasime kokku kuut kooli ja saime seal enamuse õpilaste andmed kontrollitud ning fotod tehtud. Kuigi kohtasin lapsi esimest korda, olid paljud näod mulle juba varem tehtud piltide pealt tuttavad. Nii tore oli võrrelda, kuidas üks või teine noor on mõne kuuga kasvus juurde visanud, soengut muutnud või muul moel suuremaks kasvanud. Tutvustasin koolijuhtidele ka sõpruskoolide programmi uut teemat ja sain paarist koolist väga põnevaid ettepanekuid projektideks. Üldiselt tundub, et koolides on siin esimene nädal suuresti ettevalmistav periood, kogutakse veel õpilaste eelmise aasta tulemusi ja otsustatakse järgmisse klassi üleviimise osas, paljud õpilased aga ei olegi veel külla (ja kooli) tagasi jõudnud. Seega jääb toetuslaste kontrollimise põhitöö kindlasti järgmisesse nädalasse.

Reede pärastlõunal käisin veel korvipunujate majas, vaatasime koos Diana saadetud materjale korvide kvaliteedi kohta ja tegime mõned fotod kõige uuematest ühistuga liitunud naistest.
Üldine eluolu on on seega siiani igati mõnus. Külas ollakse võõrastega sõbralikud, aga mitte pealetükkivad, toit on maitsev ja elamistingimused mugavad. Isegi elekter on seni valdavad kogu aeg olemas. Natuke raskem on kohaneda teistsuguse aja tunnetuse ja kokkulepete sõlmimisega, aga ongi põnev õppida ja areneda. Kõige rohkem ongi vist praegu ilmaga vedanud. Kui tulevatel nädalatel rohkem vihma sadama hakkab, on arvatavasti ka elektri ja teede läbitavusega enam probleeme. Elame-näeme!















neljapäev, 17. detsember 2015

KEMI KALEMNA (I’ll go and come back)

Viiamane töönädal Kongo külas möödub hüvastijättude tähe all, pea iga õhtu on õhtusöök või klaasike kellegagi laua taga. Tööd jätkub samuti laupäeva õhtuni, kohvrid saavad pakitud alles tund enne auto järgitulemist.

Esmaspäeval, 7. detsembril viis Evans mind Yakoti põhikooli, sest Laagri kool oli Eestist väga armsa paki teele saatnud. Andsin selle üle koolijuht Jamesile. Pakk sisaldas kirju tema kooli õpilastele Laagri kooli õpilastelt ning kooli almanahh õpilastöödega. Äärmiselt liigutrav kingitus. James sorteeris kirjad klasside järgi ning tuvastas ka hulga kirju, mis olid mõeldud juba lõpetanud õpilastele. Lubab need piirkonnast üles otsida ja kirjad ikkagi edastada, ega ei suuda garanteerida, et need õpilased ka tagasi kirjutavad. Käime põhikooli 2. ja 3. klassis, anname kirjad üle, teeme pilti. Mul on hea meel näha, et kui James kirju õpilastele annab, küsib ta igaühelt, kas too mäletab eesti kirjasõbra nime. Enamus mäletavad! Kelle sõber on Marleen, kel Kai-Liis jne. Tore! Minul on ka tore jälle Yakotis olla ja jätta hüvasti nende õpilastega, kes minu French clubis käisid. Annan üle diplomid, mis jäid andmata eelmisel reedel. Ja sean sammud koolimajast välja... 
Laagri kooli kirjad Yakotis, minu kingitud prantsuse keele poster taamal (ülihea seda seinal näha!)
Järgmine peatus Yakoti algkool. Direktor Peter Mort on Victori vennapoeg, seega on meievaheline suhtlus üsna sõbratasandil. Annan Peterile üle tema kooli Mondo toetuslaste nimekirja kõigi kohustuslike logodega ja selgitan, kuidas nimekirja kooliasta lõppedes selliselt täiendada, et KoCDA saaks info kiiresti juba juulis Mondole edastada ning Mondo omakorda sponsoritele. Selle info kättesaamine oli minul võtnud lõviosa algusajast kuid seda on võimalik korraldada väga palju tõhusamalt! Vähemalt on minul plaan, nüüd vaja näha, kas KoCDAlt ja koolidelt on ka teostus.

Yakotist liigume edasi Zuasse, Zua algkool ja põhikool. Kuna Zua probleemid olid minu jaoks südameasjaks, siis tahtsin kindlasti jätta hüvasti ka direktoritega. Õnneks saime Eestist organiseerida lisatoetuse päris paljudele koolidele õpikute soetamiseks, seega  Zua suurim mure saab peagi lahendatud. Lootsin, et need õpikud jõuavad haridusametisse veel minu Kongos viibimise ajal, kuid ka kesknädalal ei ole veel ülekanne panka kohale jõudnud ning delegeerin õpikute tembeldamise ja dokumenteerimise Maarjale, keda toetab projekti esmane kontaktisik Francis Sapaat.

Mis selgub Zuas on see, et koolijuhid ja paljud õpetajad on järjekordselt kusagil koolitusel ning lapsed suhteliselt omapäi. Toimub kordamine, sest 7.- 11. detsembril on esimese õppeperioodi eksaminädal, aga kuna elu on Kongo külas nagu ta on, siis vahepeale elektrikatkestsu takistas koolil kontrolltöid paljundada ning esmaspäeval eksamitega alustada ei saa. Annan nimekirjad siis koolis olevale õpetajale ning olen väga kurb, et ei saanud siin korralikult hüvasti jätta. Teen plaanid ümber! Mul on veel 4 kooli nimekirjad, kuid edastan need kolmapäeval.

Abraham Presentationist, Stephen Nangodist, James Yakotist 
Esmaspäeva teine pool möödub viimistledes oma prantsuse keele koolituse materjale, sest olen ka viimasele nädalale ühe koolituse planeerinud (millest saab lõpuks kolm!). Koolitus on enam-vähem selline, nagu ette kujutan ning kella 13 ajal helistan uuesti Evansile, et ikkagi paaris koolis veel käia hüvasti jätmas. Kell 13:30 olen juba Gorugis, kus on uus direktor. Motikaga sõidame mööda seda teed, kus ma kõige esimesel korral kooli minnes Victoriga koos seiklesime, aga ka tema ära eksis. Pole siis ime, et teist korda kooli ratta peal otsides seda üles ei leidnud. Nüüd jõudsime õigesse kohta kiiresti, aga kool oli juba tühi ! Viis noort poissi mängisid kooli hoovis, aga aknaluugid olid kinni, õpetajad koolitusel ning kuna eksameid ei olnud, siis lapsed olid koju ära läinud… Liigne agarus on ogarus, oleksin südamerahuga võinud minna esialgse plaaniga kooli alles järgmisel päeval.

Teisipäeval kell 8 :30 pidi algama viimane koolitus. Teemaks projektipõhine õpe. Koolituse käigus selgitasin, kuidas seon grammatika, sõnavara ja ühe teema mingi konkreetse tegevuse ümber, et õpilasel oleks reaalne väljund iga asja õppimisel. Muidugi pidin kohandama oma materjale ning kõike ma nende eest ei jõudnud kohendada ka, sest minu pädevuses ei olnud alternatiive pakkuda. Selgitan. Toiduteema õppimisel on lõpptulemuseks rollimäng restoranis toidu tellimisest väikestes gruppides. Kuidas seda teha piirkonnas, kus ei ole restorane. Okei, mõned on, kuid neis ei ole menüüd! Pakutakse seda toitu, mis parasjagu tehtud on. Okei, mõnes on ka menüüd, aga need on ainult need paar restorani, kus pakutakse läänelikku toitu ning sõnad hamburger ning pizza ei ütle 15-aastasele põlluharjuate lapsele midagi, seega nad reaalses elus neid toite nagunii ei telliks… Ühesõnaga, sarnaseid probleeme on mul veelgi: kuidas kajastada teemat “Minu kodu”. Pildid, mida mina kasutan ei ole arusaadavad sealsele õpetajalegi! Mis külmkapp? Või veel parem: köögi kraanikauss ja vannitoa kraanikauss…, neil pole kodus ühtegi kraanikaussi ju. Panen õpetajad siis oma kodu joonistama, seal ilutsevad eraldi hütid, isa hütt, ema hütt, laste hütt, kanade ja kitsede majakesed. Siis läheb ka meie loovus tööle, mehed on oma piltide üle uhked ning saavad kohamäärusi kasutades ka oma kodusid kirjeldada.

Juturaamatud lugemisringiks
Veel üks võte, mis oma õpilastega teen on see, et lasen neil Pariisis orienteeruda: teed küsida ja juhatada, et reisil käies oleks neil prektiline oskus ning ettekujutus linnast ning monumentidest. Pariisi kaartiga töötada Ghanas on naeruväärne! Lapsed ei ole näinud ühtegi kaarti isegi Bolgatangast. Samas oleks see oluline oskus, sest pered reisivad Burkina Fasosse tihti ning seda oskus on neil vaja, kuidas teed küsida. Lahendus on jällegi loominguline. Üks õpetaj joonistab kaardi oma koori linnakust, kus on peal Yakoti algkool, põhikool ja lasteaed oma viie hoonega, käimla ja aed. Üks võimalus on harjutada oma kooli tutvustamist prantsuskeelt kõnelevale külalisele. Teine õpetaja joonistab Kongo kaarti, kus ilutseb tolmune manatee, market ning mõned baarid-putkad. Õpetajad mängivad olukorrad nende kaarditega läbi ja mina ärgitan neid edasi ise mõtlema. Ega mina ju ei tea, mis on täpselt see sõnavara, mida üldse on mõtekas sealsetele õpilastele õpetada: saiapood, vürtspood jne ei kuulu ilmselgelt nende hulka. Teisipäevane koolitus kestis tunnike kauem, sest alustasime jällegi tunnike hiljem. James peab õpetajate nimel veel tänukõne, vahetame kontakte ning nad lubavad minuga ühendust pidada. Kingituseks saan neilt Ghana valitsuse prantsuse keele õpiku, lugemistektid kõik puha Ghana teemalised. Seda õpikut turul ei müüda, see on valitsuse omand. Üks õpetaja, Moses kingib mulle enda isikliku raamatu.

Õhtul on viimane õhtusöök Iiri preester Leoga, kuhu on kutsutud ka Lisa ja David Stone. Viimane on õpetaja, seega meie vestlus Kongo küla hariduse teemadel ning arengukohtadest on pikk ja köitev. Vanapaari kohta sate lugeda ka siit.

Kolmapäeval tiirutan koolides. Lähen uuesti Gorugisse, kohtuma uue direktoriga, keda endiselt ei ole. Mis siis ikka, annan nimekirja assistendile, kuid näen, kuidas kool on pärast eelmise juhi Martini lahkumist muutunud. Õpetajad-õpilased on justkui veidi pea kaotanud. Direktori kabineti seinale Karolini joonistatud logo on peidetud suurte kappide taha, nüüd on näha vaid üks südame ülemine kaar… Igal koolil oma juhi nägu.

Käin veel Kongo algkoolis, põhikoolis, Presentationi algkoolis ja põhikoolis ja teen viimased sissekanded külaliste raamatutesse. Pärastlõuna kulub klassikalisele lõikamisele-kleepimisele ja klammerdamisele. Mul tekkis idee toetada Kongo lugemisklubisid juturaamatutega. Üht lugemisklubi viib kolm korda nädalas läbi hea sõber Martin, tahan teha talle üllatuse. Kuna saan Mondolt ka rahastuse päris korraliku summa ulatuses, siis otsustan toetada ka Kongo allkooli lapsekingades lugemistunde. Nende õpetaja on seda vedanud sügisest, kuid kuna juturaamatuid ei ole, siis senised tegevused on seotud lühikeste luuletuste ja suulise väljendusega. Mõlemale reading clubile kingin kolm raamatut, igat kümme eksemplari, mida õpilased saavad kahepeale lugeda. Umbes 20 õpilast on ka nende arv, kes regulaarselt kohal käivad. Raamatud tahtsin alguses printida värviliselt, kuid selle hind oleks olnud kaalis isegi Eesti mõttes. Tegin siis mustvalged prindid ja koopiad. Igasse raamatusse saab pärast klammerdust sisse ka Mondo tempel. Raamatute nö köitmine võtab mul oma aja ning päev ongi juba õhtus.

Mai, Evelin, Maarja ja Anne-Liis
traditsioonilises rõivas reedesel peol
See on lõpuõhtu KoCDA liikmetega. On saabunud aeg  sotsiaalse ettevõtluse juhil Dianal Kongost lahkuda. KoCDA juhatuse liikmed peavad tänukõnesid, kingivad meile neljale vabatahtlikule kohaliku traditsioonilise smoki ning teeme koos paar toosti. Jällegi äärmiselt tore õhtu.

Neljapäeva hommikul pidin minema Zopeliga primary õpetajatega koos toiduprojekti videot kokku lõikama. Tahtsin neile õpetada kõige lihtsama programmiga, windows movie makeriga videotöötlust. Kohale jõudes selgub, et elektrit ei ole, seega pikemaajaline videotöötlus jääb ära. Otsustan siiki arvuti aku pealt teha nii kaua kui saab, demonstratsiooniks piisab, kuid selgub, et eelmisel nädalal saadud viirus/problem on tekitanud mu sülearvutisse suuremat sorti krahhi. Nimelt ei käivitu ka movie maker enam. Tore! Nüüd on see siis ametlik, Aafrika on mu alistanud, ei väsi üllatamast viimaste tööpäevadeni! Pole elektrit, pole programme, plaanid on vaja ümber teha!

Kingikott valmis!
Õnneks ei olnud käik tühja, andsin üle ka kolmanda paki Tartu Erakooli saadetud kirju ja pilte ning tegin kooli juhile ja õpetajatele üle tunni ajase kiirkursuse MS Exceli kasutamise, valemite ja tabelite koostamise kohta. Pärast seda torman tagasi tuppa ning valmistan ette oma viimast creative artsi.

Idee tekkis mul ööl vastu neljapäeva. Nimelt otsustan kõik kokku ostetud materjali õpilastele laiali jagada. Koostan 36 loosipakki. Iga numbri taga on mingi kingitus: näiteks number 1 on 12 värvipliiatsit, seda kinki on kokku 4. Muude kingituste hulgas on ka värvilised origami paberid, suured värvilised lehed, kus joonistasime portreesid, rasvakriidid, vihikud, vesivärvid, aga ka kolm juturaamatut ning jackpot jalgpall. Tunni sisu on viimasel korral esiteks õppida paar eestikeelset väljendit, mängida paari lastemängu, anda pidulikult üle kõik seni tehtud pildid ning kätte jagada loosipakid. Õpilased teadsi, et see on mu viimane tund nendega, nad olid pundiga ukse taha juba 15 minutit enne kella 16. Läksime koos kiriku hoovi ning hakkasime pihta, õpilasi tuli muudkui juurde ja juurde ja juurde, peatselt tekkis hirm, et kas kõigile ikka jätkub kingitusi… Osad tulid sel korral esimest korda, seega otsustasin anda kingid neile, kes said kätte oma joonistused ehk olid käinud regulaarselt. Ülejäänud kõik said lohutuseks kaasa tööd KissKiss kommi, igaüks kaks.
video


video


Paar tähelepanekut: õpilased läksid kingitustest pöördesse ning nagu Eestiski, leidus neid, kes ei olnud rahul enda loosiõnnega. Kes said värve, ei kurtnud, kes said värvilist paberit hakkasid nurisema. Üks tüdruk tuli veel minu juurde ja ütles, et ei taha paberit, tahab värve. Vastasin, et mul värve ei ole rohkem, aga kui ta ei taha paberit, siis andku tagasi. Ja suurest pettumusest ja vihast andis neiu mulle oma värvilised paberid ära… Lapsed on lapsed, siin on nad aga eriti temperamentsed. Muidu oli tore, lapsed saatsid mind veel koduni ning oli läbi ka see etapp minu elust! Ma mitte ei ärgitanud kohalikke koolilapsi olema loovamad, vaid avastasin ka ise enda loovust!

Raamatud Kongo algkoolile
Reedel andsin üle Miina Härma Gümnaasiumi kirjad Kongi algkoolile ning Maarja pidi minema veel assisteerima need õpilastele üleandmist, sest kogu minu viimane nädal (va esmaspäev) kirjutasid õpilased eksameid ning direktor soovis jätta kirjade justkui preemiaks pärast eksameid. Andsin kirjad koolile, raamatud raamaturingi õpetajale ning käisin veel ühes algkooli tunnis, kus Kongo Psi Mondo õpetaja John viis läbi valdavalt kohalikus keeles tundi oma 86 õpilasega. Hämmastav töö nii noorelt mehelt, aga tema energia on piiritu!

Miina Härma Gümnaasiumi õpilaste pildid teemal koolilõuna
Reede õhtul kella 17 ajal algas meie enda korraldatud õhtusöök-hüvastijätu pidu. Inimesed saabusid kella 18 ajal, sealhulgas hilinesime ka mina ja Anne-Liis, seega oleme me eeskujulikud kohalikud. Reede päeval käisin vaatamas, kuidas meie tellitud ja turgudelt kokku ostetud 20 kana teise ilma saadeti, kuidas neid keevasse vette kasteti ning siis sulgedest puhastati ning lõpuks tükeldati ning maitsestati ning mugisedes ära tarbiti. Minul olid omad ülesanded, Maarjal omad, Evelinil omad, Anne-Liisil omad. Lisaks oli meil palju abilis kohalike seast, seega suured tänud meie kõigi poolt Eliasele, Martinile ja Gregorile. Ja kõigile neile, kes kohale tulid, meiega tantsisid, pisardasid ja einestasid. Victori sõnul oleme ainus punt, kes tänuks ja hüvastijätuks midagi nii suurejoonelist on korraldanud. Kes kohale ei tulnud olid, Azure ja Sapaatid. Azure läks koju pere juurde, Francis oli ühel suurejoonelisel matusel, kust ei saanud kuidagi puududa ning tema naine Gerogina õmbles hilisööni veel meie Eestisse kaasa tulevaid kleite… Igavesti vahva õhtu!
John oma teise klassi õpilastega

Laupäeva hommikul olime 7:30 nagu krapsti üleval! Kell 9 olin mina juba Zuarungu prantsuse keele õpetaja Josephi koduhoovis, et talle viia läbi personaalne koolitus, mis hõlmas mõlemat Nabdami piirkonna õpetajatele tehtud koolitust, kus tema ei saanud kahjuks osaleda, sest töötab teises piirkonnas, Bolga districtis. Kaks tundi põhjalikku ülevaadet, materjalide jagamist ning nii saigi minu viimasele nädalale kolm koolitust ühe asemel, kuigi Karolin-Liina olid hoiatanud, et ma kahele viimasele nädalale midagi ei planeeriks, sest kõik tunnid täituvad iseeneslikult…

Koolikotid koolide ja piirkondade kaupa valmis!
Pärast koolitust suundusin oma tuppa ning viimistlesin üllatust, mille tegin KoCDA kontori kaunistamiseks. Selle tegemiseks printisin välja umbes 20 pilti nendest tegevustest mida Mondo vabatahtlikud aitavad läbi Eesti riigi, sponsorite, Mondo ja KoCDA heasoovlike töötajate Kongo külas läbi viia: toetuslapsed, Tarkusefond, õpetajakoolitused, sõpruskoolid, laste huviringid. Kõik sai värviliselt ja suurelt seinale koos KoCDA tähtaegade ja totust saavate õpilaste nimekirjadega. Panime Evansiga postri sienale, pakkisime laste koolikotte, et nad saaksid need nädala pärast laupäval üle anda. Igale õpilasele saab vajaduspõhiselt üks koolikott, üks kuni kaks koolivormi vihikud, pliiatsid, pastakad, joonestusvahendid, jalanõud, joonistusblokk. Õpilasi on 110, asju kuhjades, aga saame peaaegu lõpule. Mõned õmblejad ei ole veel vorme kontorisse toonud (tähtajad! tähtajad!), kuid tean, et asi saab lõpule viidud ka minu edasise abita.
KoCDA esimees Victor üllatuse üle rõõmustamas
Finisher - seikluse lõusirgel
Pikk nädal oli seljataga, lõpetasime laupäeval kontoris kella 18 ajal. Oli aeg süüa viimane õhtusöök Kongo külas, sest pühapäeval kell 12 pidi meil külalistemajas juba auto järgi olema. Kotte ma veel pakkima ei olnud asunud, seda ei teinud ka õhtul, sest kell 21 vajusin koomalaadsesse unne. Ettevalmistused kojusõiduks algasid pühapäeval kell 9:30, sest pärast hommikusööki käisime Eveliniga veel Sapaatide juures viimastel kleitidel järel ja mina viisin tagasi Mondo temple, mida raamatute märgistamiseks kasutasin. 12 olid  kotid valmis, 12:30 auto ukse taga. Pärast kergeid sekeldusi olin ka mina lupsti roolis ning kulgesime läbi aukude Bolga bussijaama. Buss Accrasse pidi väljuma kell 14:00, lootsime 16 saada liikuma. Buss väljus 14:03. Aafrika üllatab viimase hetkeni ning paneb meid väljuma oma mugavustsoonist (viide toimiva siduriteta autole, millega kruiisisime).

Pisarad, sõbrad jaamas meid ära saatmas, viimased sõõmud Upper-Easti lõhnu.

Kemi kalemna – I’ll go and come back!