esmaspäev, 12. detsember 2016

Viimane nädal Kongos

Viimased sebimised on nüüdseks sebitud. Mõned tegemised tuli veel täna, esmaspäeval korda ajada, sest tööaeg eelmises nädalas jäi napiks. Kolmapäeval toimunud valimiste tõttu olid koolid suletud. Ka valimistele eelnenud ja järgnenud päevadel oli töö mõneti häiritud. Üldiselt läks kõik rahulikult ja eriliste vahejuhtumiteta, kõik on selle üle uhked ning õnnelikud. Nüüdseks on selge, et Ghanal on uus president, senise opositsioonipartei liider Nana Akufo-Addo. Inimesed siin on poliitika osas ikka väga kirglikud: esialgsete tulemuste teatamisest on nüüdseks juba kolm päeva möödas, aga ikka näeb küla peal ja linnas suurest rõõmust trallivaid kampasid.

Valimisrallile ja praegusele eksamiperioodile vaatamata on kõigile toetuslastele nüüdseks pakid üle antud. Viimaste lasteni jõudmiseks pidime seljakottidega ühest külast ja koolist teise kihutama ning õpilasi taga otsima, aga lõpuks sai kõik tehtud. Laste siira rõõmu nägemine oli kõiki sekeldusi igati väärt.

Neljapäeval kohtusin veel viimast korda loovustunni õpilastega, tegime suure ühisjoonistuse ja sõime Eestist kaasa toodud maiustusi.

Kogusin kokku ka Logre koolides sõpruskooli projekti jaoks tehtud joonistused. Logre kogukond on samuti Zebre järeltulijad ning lapsed joonistasid pilte Zebre perekonnast ja pere pühast mahagonipuust. Pikemalt kirjutan projektist varsti sõpruskoolide blogisse.

Lõplikult lahkun Kongo külast homme õhtul, seetõttu möödus nädalavahetus erinevate sõpradega hüvasti jättes, kokkuvõtteid tehes ja kohvreid pakkides. Seetõttu on viimane postitus lühikesevõitu. Ehk täiendan seda veel lähipäevil. 















pühapäev, 4. detsember 2016

Ti wom paal! (Head uut aastat, ehk jõuluhullus jõuab Kongo külla)

Esmaspäeval külastasin veel kord Zanlerigu kooli. Vaatasime kõigi klassidega fotosid ja videoid nende läbiviidudud projektitegevustest. Valmis videoid nähes said õpilased vahetumalt aru, et me ei teinud nendega erinevaid asju lihtsalt nalja pärast, vaid et tehtud tööd näevad reaalselt ka lapsed teistest riikidest. Väga põnev oli nende reaktsioone jälgida: üleüldine elevus oli valdav, mõni õpilane oli silmnähtavalt uhke ennast videos nähes, mõni jälle natuke häbelik. Igal juhul andis see tegevustele toreda lõpetatuse tunde. Kõigi projektide dokumentatsioon jääb mondo mälupulkadel ka koolidesse ja proovin mõned paremad fotod ka ilmutada lasta.

Teisipäeva ja neljapäeva veetsin Zopeliga koolis. Direktor Martin küsis juba mõned nädalad tagasi, et kui mul aega on, võiksin nende kooli mõne seinamaalingu teha. Kuna Zopeliga koolimaja on teiste baaskoolidega võrreldes kõige nukramas seisus, tahtsin väga nende õpikeskkonda ka pisut värvikamaks ja rõõmsamaks muuta. Martin arvas, et maal võiks kujutada mõnda hariduse teemalist tsitaati või mõttetera. Tuhnisin natuke internetis ja valisin lõpuks Nelson Mandela lause “Education is the most powerful weapon which you can use to change the world” (Haridus on kõige võimsam relv, mida saame maailma muutmiseks kasutada). Ma ei ole küll suurem asi seinamaali ekspert, aga panin siiski ühe kiire kompositsiooni kokku. Mõtlesin, et tühjast määrdunud seinast ikka väga palju koledam asi ei saa tulla :) Kuigi kavand oli väga lihtne, läks maalimiseks ikkagi terve päev. Valmis pildil on mitmeid puudusi, mida tagantjärele tahaks paremini teha, aga üldiselt jäin tööga siiski täitsa rahule. Õpetajatele ja õpilastele meeldis ka õnneks.

Neljapäeval tegime Zopleiga koolis lastega eesti sõpradele jõulutervitused. Mul pole siiani mingit jõulutunnet tekkinud. Ilmselt sellepärast, et väljas on kogu aeg umbes 40 kraadi sooja. Paar nädalat tagasi nägin pangas käies nurgas plastmassist jõulupuud. Selle peale jooksis juhe natuke kokku, sest olin peaaegu ära unustanud, et jõulud üldse olemas on. Kui iga nurga peal jõululaule ei lasta ja kingituste ostmist nina alla ei hõõruta, juhtub see päris kergesti.

Igal juhul meisterdasime õpilastega sõpradele Tartu erakoolist jõulukaarte. Lapsed joonistasid lõikasid ja kleepisid erinevaid sümboleid, mis nende jaoks jõuludega seonduvad. Või tegid lihtsalt ilusa pildi, sest erinevalt meie tradistioonilistest kuusepuudest, lumistest maastikest, tähekestest ja südametest pole siinkandis erilist jõulukaardi traditsiooni. Kaardid tulidki seda põnevamad. Tervituseks kirjutasid osad õpilased pildi juurde natukene endast, oma perest või siinsetest jõulutraditsioonidest. Mõned asjad on meie tavadega sarnased (jõule tähistatakse pere ja sõpradega koos ja pühade ajal süüakse palju), aga mõned asjad on ka erinevad (näiteks peale söömist minnakse küla või linna peale tantsima ja lõbutsema, kingitusi eriti ei vahetata jms). Ehk siis sellist jõuluhullust ja -stressi, nagu läänemaailmas, siin selle pühaga ei kaasne.

Samal ajal kui lapsed kaarte joonistasid, tegime õpetajatega spontaanse origami töötoa. Peale meisterdamise lõppu laulsid lapsed nabti- ja inglisekeelseid jõululaule. Videod ja kaardid saan ilusti enne jõule koju jõudes TERAs üle anda.

Kolmapäeval käisin tüdrukute mudelkoolis kunstitundi läbi viimas. Tegime põgusat tutvust figuurijoonistuse ja portreede visandamisega. Rääkisime inimkeha proportsioonidest ja õppisime proportsioone pliiatsi ja silma abil mõõtma. Tüdrukud, kes eelmiste külastuste ajal väga häbelikud ja tagasihoidlikud olid, harjusid tunni lõpuks minuga ära ja muutusid täitsa tavalisteks jutukateks teismelisteks.

Loovustund oli sel korral natuke nukker. Kuna ma polnud kindel, kas järgmisel nädalal jõuan tundi teha, otsustasin sel korral viimase ametliku tunni teha. Punusime mälestuseks eesti rahvuslikke lambavillaseid sõbrapaelu. Samuti võtsin kaasa ja jagasin laiali kõik õpilaste kolme kuu jooksul tehtud pildid. Loovustundide läbiviimine on olnud siinsetest töödest üks väsitavamaid, sest korraga ligi 80 väga energilise lapse haldamine on natuke keeruline. Samas jättis õpilaste abivalmidus ja siirus ka peale kõige keerulisemaid töötubasid ikkagi sooja tunde südamesse.

Reedel oli riigipüha- Farmers' Day, selle tõttu koolides tunde ei toimunud ja saime lõpuks ometi toetuslastele koolivahendite jagamisega algust teha. Enamus asju olime juba eelmistel päevadel koolikottidesse komplekteerinud, aga kindluse mõttes lugesime siiski koos iga lapsega koolikotti saanud vihikud, pastakad, pliiatsid ja muud asjad üle, et kõik ikka korras oleks. Toetusrahast maksime ära ka kõigi laste selle õppeaasta eksamitasud ja ülejäänud summa said lapsed kätte sularahas. Terve päeva katkematu töö tulemusena, sai toetus üle antud kõigile kohale tulnud 96le lapsele, mis tähendab seda, et ligi 20 õpilast saavad veel järgmisel nädalal oma asjad kätte.


Mõned sabad jäävad seega veel järgmisse nädalasse, aga muidu on peaaegu kõik valmis. Ei teagi, kas kurvastada või rõõmustada. Ühelt poolt hea meel, et töö saab tehtud, aga teiselt poolt jälle kahju, sest aeg siin on peaaegu läbi.


























Nabdam Girl's Model School

Varem olen siin juba põgusalt Kongosse rajatud uuest tüdrukutekoolist kirjutanud. Sel nädalal käisin neil uuesti külas ja kuna Mondo aitas koolil soetada väga vajalikud inglise keele ja matemaatika õpikud, kirjutan nende tegemistest siinkohal natuke pikemalt.

Kool alustas tegevust sellest sügisest, hetkel on seal üks klass, milles õpib 16 tüdrukut. Tulevikus on plaanis aasta aastalt üks uus klass lisada (Junior High School on siin kolmeklassiline) igasse klassi kavatsetakse õppima võtta kuni 35 õpilast, see on siinsete koolide mõistes tavapärasest väiksem arv õpilasi.

Haridusamet toetab kooli töötajate palkade maksmisega ja kohalik kogukond ruumide remondi ja mööbli soetamisega. Õpetajaid on koolis viis ja neli neist on naised, kaasa arvatud direktriss Cynthia Kapoti. Haridusamet valis kooli õpetajad, kes on juba oma töös kogenud ja samas ka aktiivse tegevuse poolest silma paistnud. Entusiasmi ja huvi oma töö vastu on õpetajatega rääkides selgelt näha. Kuigi hetkel on koolis vaid üks klass õpilasi, on kogukonna toel remonditud ka teine klassiruum ja seega on järgmisel aastal uue klassikomplekti vastu võtmiseks tingimused loodud.

Põhjus, miks just sellise kooli järele vajadust tuntakse, on see ,et tüdrukute haridus on Ghanas jätkuvalt halvemas seisus kui poistel. Seda eelkõige ühiskondlike normide tõttu. Peredes, kus majanduslikel põhjustel kõigi laste hariduse eest maksta ei jõuta, eelistatakse tihtipeale poistele hariduse andmist. Samuti on tüdrukute õppimine raskendatud seetõttu, et paljudes kodudes langeb enamus majapidamistöödest naiste õlule ja osad vanemad sunnivad oma tütreid väga palju tööd tegema. See tähendab, et ajal kui laps võiks õppida või puhata, et ta järgmisel päeval koolis keskenduda saaks, peab ta hoopis vett tassima, põllul töötama, süüa tegema või pesu pesema.
Majanduslikult ebakindlates peredest pärit tüdrukud võidakse ka väga varakult abielluma sundida, mistõttu noore haridustee peaaegu alati katkeb. Samuti pole haruldane, et vaesest perest või ilma vanemateta neiud kergeusklikult meeste meelitusi ja lubadusi usuvad ning selle tagajärjel teismelisena rasestuvad. Enamasti sel juhul mehed lapse kasvatamisel abiks ei ole ja neiud satuvad väga keerulisse olukorda, kus nad peavad ise haridust või töökogemusi omamata lapse eest hoolitsema hakkama.

Selliste probleemide ennetamiseks Girl's Model School loodud ongi. Kool on reaalainete kallakuga ning õpetajad on sellest lähtuvalt valitud. Sarnast tüdrukute mudelkooli formaati on edukalt katsetatud juba Ghana Põhjaregioonis (Karlba-Tuna maakonnas). Sealsed õpilased on peale keskkooli lõpetamist edukalt omandamas kõrgemat haridust näiteks meditsiini ja inseneri erialadel.
Klasside väiksuse tõttu saavad õpetajad igale õpilasele inividuaalselt läheneda, õpiraskuste puhul toetada, moraalset tuge pakkuda ja vajadusel peredega suhelda, et neidude edukus koolis tagada.

Õpetajate ja õpilaste motivatsioon ja töötahe on väga suured, aga alustava koolina on Girls' Model Schoolil ilmselgelt ka raskusi. Suurim vajadus on hetkel teiste ainete õpikute järele (puudu on veel nelja aine õpikud). Hetkel peavad õpetajad ilma õpikuteta töötades improviseerima. Samuti oleks koolil hädasti tarvis personaalarvuteid, et infotehnoloogia kursust läbi viia. (On ilmselge, et arvutiõpetuse tund ilma päriselt arvutit nägemata pole just kuigi tulemusrikas.)

Kokkuvõttes on tüdrukutekooli näol tegemist suure potentsiaaliga ettevõtmisega, mis loodetavasti pikas perspektiivis ühe olulise probleemi lahendamisele kaasa aitab. Vastutustundlike, aktiivsete ning kogukonnas liidrirolli mängivate naiste kasvatamine tuleb kokkuvõttes kasuks kogu ühiskonnale ja Mondo abi eest sellel teel ollakse väga tänulikud.
Õpilased annetatud õpikutega

Vaade koolile, õpilased õpikuid kandmas

Direktriss ja haridusameti direktor

Õpikute tembeldamine


Õpetajad inglie keele õpikutega

Uue klassiruumi renoveerimine

Tüdrukutekooli õpetajad

  

   


    

    



esmaspäev, 28. november 2016

Zua ema

dal möödus kokkuvõtete tegemise tähe all.
Kuna sel nädalal ma enam praktilisi kunstitunde ei andnud, sain aega pühendada sõpruskoolide blogipostituste kirjutamisele, fotode valimisele ja videode viimistlemisele. Praeguseks valminud postitusi saab näha siin: https://foodforthoughtmondo.wordpress.com
Esmaspäeval külastasin uuesti Girl's Model Schooli, tegin seal pilte ja vestlesin õpetajate ning õpilastega.

Teisipäeval käisin Zua koolis, väga hea meel oli jälle toredaid kolleege näha. Andsin üle koolitusdiplomid ja sõpruskoolide diplomid. Vaatasime koos lastega nende projektide videoid. Elevust oli väga palju. Kolleeg Marcus rääkis, et kui temaga koos külas matustel käisime, siis andis küla pealik mulle uue nime: Zuama' (Zua ema). See on siis minu teine kohalik nimi lisaks Talata'le (teisipäeval sündinud). Ma ei näe küll põhjust, kuidas ma nii uhke nime ära teeninud olen, aga väga armas ja soe tunne on ikkagi.

Külastasime veel Kong-Gorugit, Dasabligo, Kongo ja Presentationi koole. Andsin üle toetuslaste nimekirjad, sõpruskoolide projektides osalemise diplomid ja Mondo mälupulgad projekti fotode ja videodega.

Sel nädalal valmisid lõpuks toetuslastele mõeldud koolivormid ja laupäeval alustasime pakkide kokku panemist. KoCDA kontor näeb hetkel välja nagu oleks seal kirjatarvete vabrik plahvatanud. Laupäeva hommikust saati jagas Victor Endise Mondo õpilase Jonathani abiga vihikuid, pastakaid, pliiatseid ja muid asju koolikottidesse. Lisaks õppevahenditele on Victor toetusrahast ära maksnud kõigi õpilaste selle aasta eksamitasud. Kuna õpilased saavad toetust vastavalt enda soovile (iga laps andis teada, milliseid vahendeid ta vaja läheb ja kui palju), maksame osadele õpilastele toetusest ülejääva summa sularahas. Kuna lapsi on üle 120 pusisin summade välja arvutamiseks kiirelt exceli tabeli kokku (Aitäh headele excelivõluritele Jaanile ja Kaikole!). Uue nädala alguses saame pakke laiali jagama hakata.

Laupäeva pärastlõunaks olime Victoriga kutsutud Kong-Daborin Primary Schooli 10 tegutsemisaasta tähistamisele. Kui seda Victorile 10 minutit enne ürituse ametlikku algust meelde tuletasin, tuli välja, et ta oli ära unustanud. Umbes poole tunni pärast jõudsime siis kohale ja loomulikult läks koosviibimise alguseni oma pool tundi veel. Üritus koosnes peamiselt kõnedest. Väga pikkadest nabtikeelsetest kõnedest. Mis siis kindluse mõttes inglise keeles teist korda veel esitati. Mõningase ehmatusega avastasin kava nähes, et Mondo esindajale on ka 10-minutine kõne planeeritud. Õnneks oli Victor sellest teadlik ja rääkis ise. Mina seisin kõrval ja üritasin aru saada mis hetkel ja millise külapealiku ees kükitama/põlvitama peab ja üldse proovisin oma kõige asjalikumat nägu teha. Peale kõnede esitati üritusel veel luuletusi, mängiti pealikele trumme ja koguti koolile korjanduse korras raha.

Pühapäeva pärastlõunal käisin sheavõi majas. Naised korraldasid eduka tööaasta lõppemise puhul väikese koosviibimise. Kongo pealik ja teised auväärsed külavanemad olid ka kohal. Peeti (väga mõistliku pikkusega) kõnesid, premeeriti parimaid töötajaid (kuus naist said autasuks kangast) ja ametliku osa lõppedes veedeti koos süües, juues ja tantsides aega. Naised olid selleks puhuks ilusad uued firmasärgid tellinud. Suur rõõm on nii tegusate ja asjalike inimestega aega veeta.

Mõni sõna ka üldisest olukorrast riigis :) Terve minu siinoldud aja on käinud valimisralli. 7. detsembril valitakse nii parlament kui president ja märke sellest on igal sammul näha ja kuulda. Plakatid on kõikjal ja miitinguid ning teavitusüritusi toimub ka peaaegu igapäevaselt. Siinsed miitingud seisnevad küll peamiselt hästi valju muusika mängimises ja tänaval tantsimises. Müra tekitamine tundub üldse olevat valituks saamise puhul oluline kriteerium. Olgu selleks müraks siis poplaulud reklaamitavast poliitikust, mis autode külge kinnitatud megafonidest üürgavad, või lihtsalt üksik partei lipuga mees tänaval meeleheitlikult vilet puhumas.
Kuna minu siinoleku aeg on nii lühike, olen teadlikult kogu poliitikateema enda jaoks välja lülitanud. Seetõttu pole mul aimugi, kes on siinsel poliitkamaastikul kes.
Mõned ilmingud jäävad aga isegi mulle silma. Näiteks eelmisel nädalavahetusel juhtus midagi uskumatut: Kongo-Bolga maanteel tehti teetöid! Teerullid ja kopad ja igasugune kaadervärk oli kohal. Pidin suurest imestusest mootorratta pealt maha kukkuma :) Nagu siin juba vist varem ka maininud olen, on meid lähima linna, Bolgatangaga, ühendav tee kohutavas seisus. Ja seda mitte ainult minusarnaste euroopa hellikute jaoks, vaid siin Ghanas ringi sõites annab ka teist sama viletsat teed otsida. Enamus teest on tihedalt löökaukudega kaetud kruus, mis vihmaga libedaks mudaks muutub ja kuival ajal niimoodi tolmab, et ümberringi midagi näha pole. Olukord on umbes sama olnud vist 2012. aastast saati.

Miks siis nüüd järsku teed parandama asuti? Tuleb välja, et president külastas esmaspäeval meist järgmist suuremat linna, Bawkud (kuhu ta lennukiga koha viidi), tagasi pidi ta aga autoga sõitma ja selle puhul siis tehtigi nägu, et midagi ikka justkui toimub. Tee künti üles ja litsuti teerullidega uuesti siledaks. Nüüd on president piirkonnas läinud ja töömehed koos temaga. Kohalikud prognoosivad, et hiljemalt kuu aja pärast on tee olukord hullem kui enne “parandamist”.


Selline pikk jutt siis nii igavast teemast nagu teetööd. Napid kaks nädalat on mul veel Kongos jäänud ja kuigi rabelemist tuleb kõvasti, tundub et kõik hädavajalikud asjad saavad siiski enne minekut joonde.
Tüdrukutekooli õpetajatega 
Korvipunuja Rose

Zua Primary õpetajatega

Kongo Primary direktoriga

Loovustund

Loovustund

Loovustund


Kongo Junior High Schooli direktoriga


Zanlerigu õpetajatega

Õppevahendeid sorteerimas


Õppevahendeid sorteerimas

Külapealikud Daborini kooli pidustustel

Kong-Daborini juubelipidustused

Sheavõi ühistu liikmed

Sheavõi ühistu kõige tublimad töötajad

Sheanaised kingituste üle rõõmustamas