neljapäev, 17. detsember 2015

KEMI KALEMNA (I’ll go and come back)

Viiamane töönädal Kongo külas möödub hüvastijättude tähe all, pea iga õhtu on õhtusöök või klaasike kellegagi laua taga. Tööd jätkub samuti laupäeva õhtuni, kohvrid saavad pakitud alles tund enne auto järgitulemist.

Esmaspäeval, 7. detsembril viis Evans mind Yakoti põhikooli, sest Laagri kool oli Eestist väga armsa paki teele saatnud. Andsin selle üle koolijuht Jamesile. Pakk sisaldas kirju tema kooli õpilastele Laagri kooli õpilastelt ning kooli almanahh õpilastöödega. Äärmiselt liigutrav kingitus. James sorteeris kirjad klasside järgi ning tuvastas ka hulga kirju, mis olid mõeldud juba lõpetanud õpilastele. Lubab need piirkonnast üles otsida ja kirjad ikkagi edastada, ega ei suuda garanteerida, et need õpilased ka tagasi kirjutavad. Käime põhikooli 2. ja 3. klassis, anname kirjad üle, teeme pilti. Mul on hea meel näha, et kui James kirju õpilastele annab, küsib ta igaühelt, kas too mäletab eesti kirjasõbra nime. Enamus mäletavad! Kelle sõber on Marleen, kel Kai-Liis jne. Tore! Minul on ka tore jälle Yakotis olla ja jätta hüvasti nende õpilastega, kes minu French clubis käisid. Annan üle diplomid, mis jäid andmata eelmisel reedel. Ja sean sammud koolimajast välja... 
Laagri kooli kirjad Yakotis, minu kingitud prantsuse keele poster taamal (ülihea seda seinal näha!)
Järgmine peatus Yakoti algkool. Direktor Peter Mort on Victori vennapoeg, seega on meievaheline suhtlus üsna sõbratasandil. Annan Peterile üle tema kooli Mondo toetuslaste nimekirja kõigi kohustuslike logodega ja selgitan, kuidas nimekirja kooliasta lõppedes selliselt täiendada, et KoCDA saaks info kiiresti juba juulis Mondole edastada ning Mondo omakorda sponsoritele. Selle info kättesaamine oli minul võtnud lõviosa algusajast kuid seda on võimalik korraldada väga palju tõhusamalt! Vähemalt on minul plaan, nüüd vaja näha, kas KoCDAlt ja koolidelt on ka teostus.

Yakotist liigume edasi Zuasse, Zua algkool ja põhikool. Kuna Zua probleemid olid minu jaoks südameasjaks, siis tahtsin kindlasti jätta hüvasti ka direktoritega. Õnneks saime Eestist organiseerida lisatoetuse päris paljudele koolidele õpikute soetamiseks, seega  Zua suurim mure saab peagi lahendatud. Lootsin, et need õpikud jõuavad haridusametisse veel minu Kongos viibimise ajal, kuid ka kesknädalal ei ole veel ülekanne panka kohale jõudnud ning delegeerin õpikute tembeldamise ja dokumenteerimise Maarjale, keda toetab projekti esmane kontaktisik Francis Sapaat.

Mis selgub Zuas on see, et koolijuhid ja paljud õpetajad on järjekordselt kusagil koolitusel ning lapsed suhteliselt omapäi. Toimub kordamine, sest 7.- 11. detsembril on esimese õppeperioodi eksaminädal, aga kuna elu on Kongo külas nagu ta on, siis vahepeale elektrikatkestsu takistas koolil kontrolltöid paljundada ning esmaspäeval eksamitega alustada ei saa. Annan nimekirjad siis koolis olevale õpetajale ning olen väga kurb, et ei saanud siin korralikult hüvasti jätta. Teen plaanid ümber! Mul on veel 4 kooli nimekirjad, kuid edastan need kolmapäeval.

Abraham Presentationist, Stephen Nangodist, James Yakotist 
Esmaspäeva teine pool möödub viimistledes oma prantsuse keele koolituse materjale, sest olen ka viimasele nädalale ühe koolituse planeerinud (millest saab lõpuks kolm!). Koolitus on enam-vähem selline, nagu ette kujutan ning kella 13 ajal helistan uuesti Evansile, et ikkagi paaris koolis veel käia hüvasti jätmas. Kell 13:30 olen juba Gorugis, kus on uus direktor. Motikaga sõidame mööda seda teed, kus ma kõige esimesel korral kooli minnes Victoriga koos seiklesime, aga ka tema ära eksis. Pole siis ime, et teist korda kooli ratta peal otsides seda üles ei leidnud. Nüüd jõudsime õigesse kohta kiiresti, aga kool oli juba tühi ! Viis noort poissi mängisid kooli hoovis, aga aknaluugid olid kinni, õpetajad koolitusel ning kuna eksameid ei olnud, siis lapsed olid koju ära läinud… Liigne agarus on ogarus, oleksin südamerahuga võinud minna esialgse plaaniga kooli alles järgmisel päeval.

Teisipäeval kell 8 :30 pidi algama viimane koolitus. Teemaks projektipõhine õpe. Koolituse käigus selgitasin, kuidas seon grammatika, sõnavara ja ühe teema mingi konkreetse tegevuse ümber, et õpilasel oleks reaalne väljund iga asja õppimisel. Muidugi pidin kohandama oma materjale ning kõike ma nende eest ei jõudnud kohendada ka, sest minu pädevuses ei olnud alternatiive pakkuda. Selgitan. Toiduteema õppimisel on lõpptulemuseks rollimäng restoranis toidu tellimisest väikestes gruppides. Kuidas seda teha piirkonnas, kus ei ole restorane. Okei, mõned on, kuid neis ei ole menüüd! Pakutakse seda toitu, mis parasjagu tehtud on. Okei, mõnes on ka menüüd, aga need on ainult need paar restorani, kus pakutakse läänelikku toitu ning sõnad hamburger ning pizza ei ütle 15-aastasele põlluharjuate lapsele midagi, seega nad reaalses elus neid toite nagunii ei telliks… Ühesõnaga, sarnaseid probleeme on mul veelgi: kuidas kajastada teemat “Minu kodu”. Pildid, mida mina kasutan ei ole arusaadavad sealsele õpetajalegi! Mis külmkapp? Või veel parem: köögi kraanikauss ja vannitoa kraanikauss…, neil pole kodus ühtegi kraanikaussi ju. Panen õpetajad siis oma kodu joonistama, seal ilutsevad eraldi hütid, isa hütt, ema hütt, laste hütt, kanade ja kitsede majakesed. Siis läheb ka meie loovus tööle, mehed on oma piltide üle uhked ning saavad kohamäärusi kasutades ka oma kodusid kirjeldada.

Juturaamatud lugemisringiks
Veel üks võte, mis oma õpilastega teen on see, et lasen neil Pariisis orienteeruda: teed küsida ja juhatada, et reisil käies oleks neil prektiline oskus ning ettekujutus linnast ning monumentidest. Pariisi kaartiga töötada Ghanas on naeruväärne! Lapsed ei ole näinud ühtegi kaarti isegi Bolgatangast. Samas oleks see oluline oskus, sest pered reisivad Burkina Fasosse tihti ning seda oskus on neil vaja, kuidas teed küsida. Lahendus on jällegi loominguline. Üks õpetaj joonistab kaardi oma koori linnakust, kus on peal Yakoti algkool, põhikool ja lasteaed oma viie hoonega, käimla ja aed. Üks võimalus on harjutada oma kooli tutvustamist prantsuskeelt kõnelevale külalisele. Teine õpetaja joonistab Kongo kaarti, kus ilutseb tolmune manatee, market ning mõned baarid-putkad. Õpetajad mängivad olukorrad nende kaarditega läbi ja mina ärgitan neid edasi ise mõtlema. Ega mina ju ei tea, mis on täpselt see sõnavara, mida üldse on mõtekas sealsetele õpilastele õpetada: saiapood, vürtspood jne ei kuulu ilmselgelt nende hulka. Teisipäevane koolitus kestis tunnike kauem, sest alustasime jällegi tunnike hiljem. James peab õpetajate nimel veel tänukõne, vahetame kontakte ning nad lubavad minuga ühendust pidada. Kingituseks saan neilt Ghana valitsuse prantsuse keele õpiku, lugemistektid kõik puha Ghana teemalised. Seda õpikut turul ei müüda, see on valitsuse omand. Üks õpetaja, Moses kingib mulle enda isikliku raamatu.

Õhtul on viimane õhtusöök Iiri preester Leoga, kuhu on kutsutud ka Lisa ja David Stone. Viimane on õpetaja, seega meie vestlus Kongo küla hariduse teemadel ning arengukohtadest on pikk ja köitev. Vanapaari kohta sate lugeda ka siit.

Kolmapäeval tiirutan koolides. Lähen uuesti Gorugisse, kohtuma uue direktoriga, keda endiselt ei ole. Mis siis ikka, annan nimekirja assistendile, kuid näen, kuidas kool on pärast eelmise juhi Martini lahkumist muutunud. Õpetajad-õpilased on justkui veidi pea kaotanud. Direktori kabineti seinale Karolini joonistatud logo on peidetud suurte kappide taha, nüüd on näha vaid üks südame ülemine kaar… Igal koolil oma juhi nägu.

Käin veel Kongo algkoolis, põhikoolis, Presentationi algkoolis ja põhikoolis ja teen viimased sissekanded külaliste raamatutesse. Pärastlõuna kulub klassikalisele lõikamisele-kleepimisele ja klammerdamisele. Mul tekkis idee toetada Kongo lugemisklubisid juturaamatutega. Üht lugemisklubi viib kolm korda nädalas läbi hea sõber Martin, tahan teha talle üllatuse. Kuna saan Mondolt ka rahastuse päris korraliku summa ulatuses, siis otsustan toetada ka Kongo allkooli lapsekingades lugemistunde. Nende õpetaja on seda vedanud sügisest, kuid kuna juturaamatuid ei ole, siis senised tegevused on seotud lühikeste luuletuste ja suulise väljendusega. Mõlemale reading clubile kingin kolm raamatut, igat kümme eksemplari, mida õpilased saavad kahepeale lugeda. Umbes 20 õpilast on ka nende arv, kes regulaarselt kohal käivad. Raamatud tahtsin alguses printida värviliselt, kuid selle hind oleks olnud kaalis isegi Eesti mõttes. Tegin siis mustvalged prindid ja koopiad. Igasse raamatusse saab pärast klammerdust sisse ka Mondo tempel. Raamatute nö köitmine võtab mul oma aja ning päev ongi juba õhtus.

Mai, Evelin, Maarja ja Anne-Liis
traditsioonilises rõivas reedesel peol
See on lõpuõhtu KoCDA liikmetega. On saabunud aeg  sotsiaalse ettevõtluse juhil Dianal Kongost lahkuda. KoCDA juhatuse liikmed peavad tänukõnesid, kingivad meile neljale vabatahtlikule kohaliku traditsioonilise smoki ning teeme koos paar toosti. Jällegi äärmiselt tore õhtu.

Neljapäeva hommikul pidin minema Zopeliga primary õpetajatega koos toiduprojekti videot kokku lõikama. Tahtsin neile õpetada kõige lihtsama programmiga, windows movie makeriga videotöötlust. Kohale jõudes selgub, et elektrit ei ole, seega pikemaajaline videotöötlus jääb ära. Otsustan siiki arvuti aku pealt teha nii kaua kui saab, demonstratsiooniks piisab, kuid selgub, et eelmisel nädalal saadud viirus/problem on tekitanud mu sülearvutisse suuremat sorti krahhi. Nimelt ei käivitu ka movie maker enam. Tore! Nüüd on see siis ametlik, Aafrika on mu alistanud, ei väsi üllatamast viimaste tööpäevadeni! Pole elektrit, pole programme, plaanid on vaja ümber teha!

Kingikott valmis!
Õnneks ei olnud käik tühja, andsin üle ka kolmanda paki Tartu Erakooli saadetud kirju ja pilte ning tegin kooli juhile ja õpetajatele üle tunni ajase kiirkursuse MS Exceli kasutamise, valemite ja tabelite koostamise kohta. Pärast seda torman tagasi tuppa ning valmistan ette oma viimast creative artsi.

Idee tekkis mul ööl vastu neljapäeva. Nimelt otsustan kõik kokku ostetud materjali õpilastele laiali jagada. Koostan 36 loosipakki. Iga numbri taga on mingi kingitus: näiteks number 1 on 12 värvipliiatsit, seda kinki on kokku 4. Muude kingituste hulgas on ka värvilised origami paberid, suured värvilised lehed, kus joonistasime portreesid, rasvakriidid, vihikud, vesivärvid, aga ka kolm juturaamatut ning jackpot jalgpall. Tunni sisu on viimasel korral esiteks õppida paar eestikeelset väljendit, mängida paari lastemängu, anda pidulikult üle kõik seni tehtud pildid ning kätte jagada loosipakid. Õpilased teadsi, et see on mu viimane tund nendega, nad olid pundiga ukse taha juba 15 minutit enne kella 16. Läksime koos kiriku hoovi ning hakkasime pihta, õpilasi tuli muudkui juurde ja juurde ja juurde, peatselt tekkis hirm, et kas kõigile ikka jätkub kingitusi… Osad tulid sel korral esimest korda, seega otsustasin anda kingid neile, kes said kätte oma joonistused ehk olid käinud regulaarselt. Ülejäänud kõik said lohutuseks kaasa tööd KissKiss kommi, igaüks kaks.
video


video


Paar tähelepanekut: õpilased läksid kingitustest pöördesse ning nagu Eestiski, leidus neid, kes ei olnud rahul enda loosiõnnega. Kes said värve, ei kurtnud, kes said värvilist paberit hakkasid nurisema. Üks tüdruk tuli veel minu juurde ja ütles, et ei taha paberit, tahab värve. Vastasin, et mul värve ei ole rohkem, aga kui ta ei taha paberit, siis andku tagasi. Ja suurest pettumusest ja vihast andis neiu mulle oma värvilised paberid ära… Lapsed on lapsed, siin on nad aga eriti temperamentsed. Muidu oli tore, lapsed saatsid mind veel koduni ning oli läbi ka see etapp minu elust! Ma mitte ei ärgitanud kohalikke koolilapsi olema loovamad, vaid avastasin ka ise enda loovust!

Raamatud Kongo algkoolile
Reedel andsin üle Miina Härma Gümnaasiumi kirjad Kongi algkoolile ning Maarja pidi minema veel assisteerima need õpilastele üleandmist, sest kogu minu viimane nädal (va esmaspäev) kirjutasid õpilased eksameid ning direktor soovis jätta kirjade justkui preemiaks pärast eksameid. Andsin kirjad koolile, raamatud raamaturingi õpetajale ning käisin veel ühes algkooli tunnis, kus Kongo Psi Mondo õpetaja John viis läbi valdavalt kohalikus keeles tundi oma 86 õpilasega. Hämmastav töö nii noorelt mehelt, aga tema energia on piiritu!

Miina Härma Gümnaasiumi õpilaste pildid teemal koolilõuna
Reede õhtul kella 17 ajal algas meie enda korraldatud õhtusöök-hüvastijätu pidu. Inimesed saabusid kella 18 ajal, sealhulgas hilinesime ka mina ja Anne-Liis, seega oleme me eeskujulikud kohalikud. Reede päeval käisin vaatamas, kuidas meie tellitud ja turgudelt kokku ostetud 20 kana teise ilma saadeti, kuidas neid keevasse vette kasteti ning siis sulgedest puhastati ning lõpuks tükeldati ning maitsestati ning mugisedes ära tarbiti. Minul olid omad ülesanded, Maarjal omad, Evelinil omad, Anne-Liisil omad. Lisaks oli meil palju abilis kohalike seast, seega suured tänud meie kõigi poolt Eliasele, Martinile ja Gregorile. Ja kõigile neile, kes kohale tulid, meiega tantsisid, pisardasid ja einestasid. Victori sõnul oleme ainus punt, kes tänuks ja hüvastijätuks midagi nii suurejoonelist on korraldanud. Kes kohale ei tulnud olid, Azure ja Sapaatid. Azure läks koju pere juurde, Francis oli ühel suurejoonelisel matusel, kust ei saanud kuidagi puududa ning tema naine Gerogina õmbles hilisööni veel meie Eestisse kaasa tulevaid kleite… Igavesti vahva õhtu!
John oma teise klassi õpilastega

Laupäeva hommikul olime 7:30 nagu krapsti üleval! Kell 9 olin mina juba Zuarungu prantsuse keele õpetaja Josephi koduhoovis, et talle viia läbi personaalne koolitus, mis hõlmas mõlemat Nabdami piirkonna õpetajatele tehtud koolitust, kus tema ei saanud kahjuks osaleda, sest töötab teises piirkonnas, Bolga districtis. Kaks tundi põhjalikku ülevaadet, materjalide jagamist ning nii saigi minu viimasele nädalale kolm koolitust ühe asemel, kuigi Karolin-Liina olid hoiatanud, et ma kahele viimasele nädalale midagi ei planeeriks, sest kõik tunnid täituvad iseeneslikult…

Koolikotid koolide ja piirkondade kaupa valmis!
Pärast koolitust suundusin oma tuppa ning viimistlesin üllatust, mille tegin KoCDA kontori kaunistamiseks. Selle tegemiseks printisin välja umbes 20 pilti nendest tegevustest mida Mondo vabatahtlikud aitavad läbi Eesti riigi, sponsorite, Mondo ja KoCDA heasoovlike töötajate Kongo külas läbi viia: toetuslapsed, Tarkusefond, õpetajakoolitused, sõpruskoolid, laste huviringid. Kõik sai värviliselt ja suurelt seinale koos KoCDA tähtaegade ja totust saavate õpilaste nimekirjadega. Panime Evansiga postri sienale, pakkisime laste koolikotte, et nad saaksid need nädala pärast laupäval üle anda. Igale õpilasele saab vajaduspõhiselt üks koolikott, üks kuni kaks koolivormi vihikud, pliiatsid, pastakad, joonestusvahendid, jalanõud, joonistusblokk. Õpilasi on 110, asju kuhjades, aga saame peaaegu lõpule. Mõned õmblejad ei ole veel vorme kontorisse toonud (tähtajad! tähtajad!), kuid tean, et asi saab lõpule viidud ka minu edasise abita.
KoCDA esimees Victor üllatuse üle rõõmustamas
Finisher - seikluse lõusirgel
Pikk nädal oli seljataga, lõpetasime laupäeval kontoris kella 18 ajal. Oli aeg süüa viimane õhtusöök Kongo külas, sest pühapäeval kell 12 pidi meil külalistemajas juba auto järgi olema. Kotte ma veel pakkima ei olnud asunud, seda ei teinud ka õhtul, sest kell 21 vajusin koomalaadsesse unne. Ettevalmistused kojusõiduks algasid pühapäeval kell 9:30, sest pärast hommikusööki käisime Eveliniga veel Sapaatide juures viimastel kleitidel järel ja mina viisin tagasi Mondo temple, mida raamatute märgistamiseks kasutasin. 12 olid  kotid valmis, 12:30 auto ukse taga. Pärast kergeid sekeldusi olin ka mina lupsti roolis ning kulgesime läbi aukude Bolga bussijaama. Buss Accrasse pidi väljuma kell 14:00, lootsime 16 saada liikuma. Buss väljus 14:03. Aafrika üllatab viimase hetkeni ning paneb meid väljuma oma mugavustsoonist (viide toimiva siduriteta autole, millega kruiisisime).

Pisarad, sõbrad jaamas meid ära saatmas, viimased sõõmud Upper-Easti lõhnu.

Kemi kalemna – I’ll go and come back!

kolmapäev, 9. detsember 2015

Aeg Kongo külas hakkab otsa saama

Aeg läheb ruttu. Veetsime neljakesi kaks toredat nädalat lõunas rannikul puhates ja akusid laadides ning nüüdseks on möödas ka uus töönädal. Tagasi olles olen hakanud kogema väga vastakaid tundeid ja tasapisi teinud juba plaane jõuludeks ning uueks tööaastaks Eestis. Kõik see kokku on tekitanud sellise kahevahel oleku, et pole enam täielikult siin ja veel pole ka Eestis tagasi. Kõigele lisaks on tekkinud väsimus ja ilmselgelt väike koduigatsus. Inimesed, kellega olen siinolles kokku puutunud on muutunud headeks sõpradeks ja raske on mõelda selle peale, et üsna varsti tuleb Kongo külast lahkuda. Need kolm kuud on möödunud ruttu ja on olnud ühest küljest väga sündmusterohked ning intensiivsed, samas on pidevalt selline tunne, et tööalaselt jääb sellest ajast väheks. Esimese kuu kohanemise õppetunnid ja teise kuu enesetõestamine ning austuse väljavõitlemine on nüüdseks muutunud mõnusaks koostöötamiseks, mida hakkan kindlasti väga taga igatsema.

Puhkus idüllilisel Butre rannal

Puhkuselt naastes tabas mind järjest mitu tööga seotud meeldivat üllatust. Esiteks, lõpuks said kõik paberid korda ja uus õde on Ayamfooya kliinikus tööl. Selline pikk ja turske noormees, kes väga armastab oma tööd ja tema nimi on ... Napoleon :-). Sain kohe tema esimestel tööpäevadel temaga koos töötada. Mulle väga meeldis, et suurema osa ajast veedab ta esialgu sidumistoas - sain temaga läbi arutada erinevaid õigeid! töövõtteid ning veidi korrigeerida arusaamasid asepilisest sidumisest. Kohe on näha, et Napoleon tuleb otse koolist - faktiteadmised on olemas ja töövõtteid on väga lihtne kujundada. Õpingute vaheaegadel on Napoleon käinud mitmeid kordi kliinikus abiks ja seetõttu ei ole töökeskkond talle võõras. Napoleoni tööleping kehtib viis aastat ja seega loodan väga, et see on piisavalt pikk aeg, mille jooksul jõuab ta siin kodu ja pere luua ning ei plaani mujale tööle minna. Palju räägib selle kasuks ka see, et ta on kohalik noormees, kelle koolituskulusid on finantseerinud Ayamfooya kliinik ning vastutasuks tuleb Napoleonil nüüd vähemalt viis aastat kliinikus töötada (täpselt selline oli ka üks minu algsetest ideedest, kuidas edendada kohalike noorte haridust ja tagada koolitatud personali püsimist kliinikus). Tänu sellisele lepingule üritab Thomas muuta kliiniku personali rohkem püsivaks ning parandada töö kvaliteeti.
Väike osa Ayamfooya kliiniku vahvast seltskonnast

Teine suur üllatus oli see, et nägin, et minu puhkuse ajal on parandusest tagasi toodud autoklaav. Üritasin erinevatelt inimestelt teada saada, kas see nüüd tõesti töötab ka. Keegi ei osanud mulle selle kohta midagi öelda, seega läksin Thomase käest uurima. Tema sõnul oligi olnud autoklaavil mingid juhtmed lahti tulnud ja need olid ära parandatud. Selge oli aga see, et keegi polnud proovinud seda uuesti kasutada. Autoklaav lihtsalt seisis õnnetult nurgas ja kogus endiselt tolmu. Otsustasin siis, et nüüd oleks õige aeg teha proovikasutamine. Kutsusin endale Maxwelli appi, kuid siis selgus üsna tavapärane tõsiasi, et justnimelt sellel päeval ei olnud elektrit. Viimasel ajal on küll katkestused harvem, kuid mingi probleemi tõttu liinides, on Ayamfooyas endiselt üsna sageli voolukatkestused (sageli päeval). Praegu ei pane neid katkestusi päevasel ajal eriti tähele, sest väljas ei ole enam nii kuum. Seega kui laes olev tiivik ei tööta, ja sageli seda enam ei pandagi tööle, sest kohalike jaoks on juba liiga külm, siis ei hakka enam nii palav ka. Autoklaav jääb ootama elektrit ja mina seda päeva, kui olen jälle Ayamfooyas ning need kaks sündmust satuksid ühele päevale.

Patsientide kaustade arhiiv esmaspäeviti, kui on vaja nädalavahetuse patsientide andmed ravikindlustuse lehtedele kanda

Kummalisi juhtumisi tuleb kliinikustes ikka ja jälle ette. Ühel päeval käis üks naine sidumas oma silma piirkonna haava. Uurisin temalt, kuidas selline asi juhtus - haav nägi kole välja ja oli ilmselgelt põletikus. Naine rääkis, et ta tülitses oma mehega ja too oli teda hammustanud... mismõttes??? silmast??? miks ja üleüldse, kuidas?!? Olin veidi segaduses, aga no mis seal ikka. Siis mul meenus, et olin kaasa võtnud silmatilgad juhuks, kui mul silmapõletik peaks tekkima (läätsekandjatel võib ikka juhtuda) ja siiamaani pole mul neid vaja olnud. Palusin naisel kindlasti järgmisel päeval tagasi tulla, et saaksime talle sidumisel silmatilkasid panna. Mul oli väga hea meel, kui järgmisel hommikul nägin teda juba kliinikus ootamas. Vaatasime Napoleoniga naise silma üle ning lugesime sõnad peale, et ta korralikult sidumas käiks ja laseks silmatilku panna, et silm ja haavad ära paraneksid korralikult. Samal päeval käis kliinikus sidumas ka see mees, kes oli enda jala haavale valanud keevat vett, et infektsiooni vältida. Kahe kuuga on haav oluliselt väiksemaks kahanenud, põletushaavad on ära paranenud. Näitasin sellele mehele ka esimesel päeval tehtud pilti tema jalast ja ta ei suutnud uskuda, et see ikka nii kole välja nägi.

Juhuslikult sain teada, et sellel päeval toimub ka personali koosolek ja kõik tahtsid, et ma sellest osa võtaksin. Loomulikult polnud mul midagi selle vastu. Kuid kuna koosolek peetakse tavaliselt päevase valve lõpus, kui kõik patsiendid on vastuvõetud ja ravid määratud, siis pidin kuskilt omale lõunasöögi hankima. Sain Brigitiga marketile ning ostsin omale lõunaks küpsetatud plantaani ja veidi jamssi. Leidsin tee äärest ühe pingi (neid siin tavaliselt ülearu ei ole), istusin sinna maha ja hakkasin oma lõunat sööma. Harmattan on kohale jõudnud ja ümberringi keerutas tuul üles liiva, tolmu ning prahti. Kahe nädalaga on Kongo küla muutunud tolmukülaks ja malaaria hooajast on saanud hingamisteede haiguste (sh astma) hooaeg. Inimestel on külm ja seetõttu kannavad nad paksusid talvejopesid ka siis, kui väljas on 30 kraadi sooja (varem oli keskmiselt 38 kraadi). Kuid talve tunne on tõesti, see tolm mis muutumatult õhus hõljub, muudab nähtavuse nii kehvaks, et saab probleemideta otse päikesesse vaadata ja seetõttu ongi tunne nagu sajaks lund. Kohalikud ütlevad selle kohta, et see on dust snow (tolmu lumi).

Kongo küla tolmupilves

Lõuna söödud, jäin Brigitit ootama, kes käis Logre kliinikus ravimeid laenamas. Ayamfooya ja Logre kliinik laenavad pidevalt üksteise käest ravimeid või tarvikuid, kui need jälle ootamatult! otsa saavad. Vähemalt on mingisugune tagavara olemas enne kui tuleb Bolgasse sõita (kuigi, kui asjad saavad otsa, siis sageli mõlemas kliinikus korraga). Üsna ruttu tuligi Brigit tagasi ja sõitsime Ayamfooyasse. Seekord ei pidanudki eriti kaua ootama, kui juba sai koosolekuga alustada. Kombe kohaselt loetakse koosoleku alguses ette eelmise koosoleku protokolli kokkuvõte ja osalejate nimed. Olin üsna üllatunud, et nende hulgas oli ka minu nimi - ma osalesin küll koosolekul, aga ei osanud end kuidagi personali hulka arvata. Ja üllatused jätkusid. Thomas tegi ülevaate planeeritavast jõulupeost ja rääkis mõnedest probleemidest. Ühel peatus ta üsna pikalt - töötajad peaksid kandma korrektset riietust ja mitte tulema tööle t-särkides. Olgu vähemalt pluus, millel on krae. Istusin seal ja vaatasin ennast - kohalikust riidest tehtud viisakam versioon haaremipükstest ja hall t-särk ning hakkasin tasapisi aimama ka seda, et ilmselt pean ma sellel koosolekul sõna võtma. Kuidagi tekkis selline tunne, sest Thomas rääkis üsna pikalt minu tegemistest kliinikus. Hakkasin aimama halba :-) Meil on olnud Thomasega juttu sellest, et teeksin kokkuvõtte oma tähelepanekutest kliiniku töö kohta, kuid see jutt oli enne puhkusele minekut ja ühtegi kuupäeva me otseselt kokku ei leppinud. Hakkasin siis kiiruga oma peas mingeid otsi kokku tõmbama ja mõtlema, mida täpselt rääkida. Ja siis kutsutigi mind kõnelema, läksin oma kirjutes pükstes ja t-särgis ning täiesti ette valmistama. Üritasin oma kõnega töötajaid innustada end pidevalt täiendama ja küsimusi esitama ning väärtustama kvaliteetset õendusabi ja märgata ennast selle osana. Ja siis anti mulle kogu Ayamfooya kliiniku poolt üle eriti armsad kingitused - punutud kübar ja nahast õlakott koos nahast käevõrudega.

Koosolek peetud, sõitsime Thomasega mango puu alla baari ja jõime kokat ning rääkisime kultuurilistest erinevustest, tema lapsepõlvest ja kliiniku rajamisest ning uute töötajate valimisest, et muuta kliiniku personali püsivamaks. Samad mured, mis igal pool mujal - kellel alkoholi probleemid, kellel keerulised peresuhted, kes on liiga noor vastutava koha jaoks, kes liiga pehmo jne. Thomasel on ärivaistu ja visioon, kuid kohati tundub, et ta annab liiga palju võimalusi inimestele, kes seda tegelikult ei vääri ja seetõttu kannatab kliiniku töö... Eks uus aasta näitab, kes lõpuks saab matron'i positsiooni ja esimeste töökuude jooksul selgub ka tema sobivus sellele kohale. Tahaks loota, et sinna leitakse keegi tugeva iseloomu ja põhimõtetega inimene, kes ei muretse isiklike suhete pärast töötajatega, vaid kliiniku hea käekäigu pärast. Praegune matron on pigem õdede esindaja, kuid ei tegele reaalsete tööalaste probleemide lahendamise ega töötajate superviseerimisega.

Tundub, et ka uue koristaja töö hakkab paika loksuma ja enam ei pea õed lapiga ringi käima ning põrandaid pesema. Nüüdseks on malaaria kõrghooaeg möödas ja inimesi käib kliinikus oluliselt vähem. Üleöö saabunud harmattan mõjutas ka tavapärast turupäeva patsientide arvu - kogu päeva jooksul käis kliinikus tavapärase 200-300 patsiendi asemel umbes 60 inimest. Võrreldes eelnevate kuudega, on nüüd reaalselt aega arutada töötajatega erinevaid situatsioone ning jätkub aega enda järgi tööpindasid koristada, kuigi aknast sisse tulev tolm muudab kogu koristamise tulemuse vähem kui tunni ajaga olematuks. Nagu üks kliiniku kauaaegne töötaja ütles, et see tolm hävitab tasapisi Ayamfooya kliinikut. Kliiniku asukoht on suure tee ääres, mis on asfalteerimata, kuigi seda on lubatud teha juba viimased kaks aastat. Viimastest valimistest on möödas kuu aega ja Thomas üritab uuesti tee probleemi tõstatada. Ja kuigi Ghanas veedetud aeg on näidanud, et suurem osa asju siiski saavad teoks, siis tuleb ikkagi arvestada selle nn aafrika ajakuluga, mis sellele kulub...

Turult ostetud kana ootab kojusõitu :-)

Ühel pärastlõunal, kui tulin korraks koju puhkama, et siis uuesti kliinikusse tagasi minna, kuulsin järsku läbi une, et keegi koputab külalistemaja uksele. Sageli käivad küla lapsed peale kooli meie ustele koputamas ja Maarjat või Maid või lihtsalt solimee'sid välja kutsumas. Seekord aga tundus, et see keegi oli tulnud asja pärast. Kuna ühe korra on juba juhtunud pika elektrikatkestuse ajal, et keset ööd tuldi Evelinile ukse taha, sest Pitanga kliinikus oli sünnitaja, aga kõigi telefonide akud olid tühjad. Seega mõtlesin kohe, et äkki ongi keegi tulnud Evelini juurde. Läksin uksest välja ja nägin maja ees taksot ning ühte meest ootamas. Tema otsis sister Marjamit. Olin esialgu üsna segaduses, mees eriti palju ei selgitanud ja kuna meil on siin pidevalt nimedega segadused, siis esialgu arvasin, et ta otsib saksa vabatahtlikku Mirjamit. Lõpuks selgus kogu lugu - tema oli taksojuht, kes tõi madam Lydia Bolgast solimee juurde seljaprobleemiga. Thomas oli palunud tal just täna Ayamfooya kliinikusse tulla, kuid nad jäid veidi hiljaks, sest tee oli väga halb. Pean ütlema, et minu jaoks läksid asjad veel segasemaks. Siis aga hakkas segadus lahenema, kuna mulle meenus, et ameeriklanna Lisa pidi minema ühe patsiendiga Ayamfooya kliinikusse justnimelt täna ja hakkasin arvama, et seepärast palus ka Thomas tollel proual kliinikusse tulla. Selgituseks tuleb mainida, et Lisa on kiropraktik ja ta on korduvalt Kongos käinud ja mitmeid inimesi oma oskustega aidanud. Takso oli juba käinud kliinikus solimee'd otsimas ja neile öeldi, et mina olin tänaseks juba lõpetanud, kuid olid siis öelnud kus ma elan. Väga armas, et mina olen esimene valge inimene, kes Ayamfooya töötajatele meelde tuleb, kui keegi solimee'd otsima tuleb....

Kuna minul Lisa telefoninumbrit polnud, siis hakkasin detektiivi tööd tegema. Läksime igaks juhuks õnne proovima ka kliinikusse, et äkki Thomas või Lisa on seal või keegi teab nende asukohta. Kliinikus oli täielik vaikus, pealelõunase valve õde lausa magas pingi peal ega teinud teist nägugi, kui sisse astusin. Pool tundi üritasin erinevatele inimestele helistada ja sõnumeid saata, kuni lõpuks sain Lisa numbri kätte. Lisa oli muidugi üsna üllatunud, et keegi ekstra tema juurde on tulnud ja veel nii kaugelt. Õnneks oli tal parajasti vaba aega ning ta oli nõus madam Lydiaga kokku saama. Kogu see seiklus tundus üha naljakam, sest Kongo külas pole ma veel nii palju taksoga ringi sõitnud... Siin lihtsalt ei ole taksosid!

Bolgasse interneti kohvikusse minek


Logre kliinikus jõudsin lõpuks madam Beatrice'iga rääkimisest tegudeni - reedel toimus HIV positiivsetele kliiniku päev, kus nad saavad järgmise kuu ravimid kätte ja saavad oma muresid kurta. Arutasime madam B-ga järgmisel nädalal toimuvat grupi kokkutulekut ning ta lubas, et saan seal osaleda ning oma panuse anda nende vestlustes. Seega tasapisi üle kivide ja kändude olen lõpuks jõudnud oma eesmärgile lähemale ning saan ikkagi korra terve grupiga kokku. Alguses tundus, et madam B tahab neid kuidagi endale hoida ning võõraid mitte ligi lasta. Nüüdseks olen saanud temaga mitmeid kordi pikemalt maha istuda ja arutada HIV positiivsete probleemide üle ning olen aru saanud madami käitumise põhjustest. Selle grupiga tegelemine on jäänud nüüdseks täiesti tema õlgadele (varem oli keegi meesterahvas talle abiks, kuid tema viibib hetkel koolis) ja selle töö eest ta palka ei saa. HIV positiivsetele võimaldab Ghana riik tasuta viirusevastased ravimid, kuid juhul kui nad saavad sekundaarseid infektsioone vms ja neil pole tervisekindlustust, siis seda ravi riik ei toeta. Ja üsna sageli maksab madam nende aastase tervisekindlustuse tasu omast taskust kinni, sageli annab ta neile ka toiduraha - kui ikka ema lastega pole kaks päeva söönud, siis niisama ta neid minema ei saada. Igatahes loodan, et järgmiste vabatahlikega on ta rohkem avatum ja sõbralikum ning saab varem juba HIV positiivsete grupiga tegelema hakata...

teisipäev, 8. detsember 2015

Tagasi töölainel - eelviimane nädal

Hommikupäike läbi liivase õhu
Kaks viimast töönädalat on tiheda programmiga, kuid pärast pühapäeva hommikust naasmist Kongo külla on raske taas töölainele saada. Pärast puhkust oleks veel üht puhkust vaja. Küla ei tunne suisa ära, kuivaperiood on täies võimsuses, savann on kollakas-punane, baobabid raagus ja nimpuud kollaseid lehti kaotamas. Pühapäeval on külas vaid kümmekond inimest, on missa aeg. Tavapärased müüjad on kuhugile kadunud, inimesed ei tunnemind tänaval ära ning imestavad kui nabdi keeles neid tervitan ja nende hommiku kohta küsin. Kongo küla tundub hüljatud, tühi, tean sees, et ka mina hülgan selle koha täpselt kahe nädala pärast.

Esmaspäeva võtan rahulikult, kirjutan blogi ja koostan koolitustõendeid ja jahin Victori allkirja, lepin kokku kahe nädala kohtumisi, saan Dianalt kätte Riina lõpetamata ülesanded ning pean tuttavatele selgitama, kus ma ikka nii kaua viibisin. Suurepärane uudis on see, et saan sel nädalal läbi viia kaks toiduprojekti ning reede on suisa vaba päev – Farmers day. Äkitselt on viiest tööpäevast saanud neli ning tunnen kuklas survet.

Eelviimane French club on jällegi üliedukas: õpilased lootsid mind juba nädal tagasi näha, lootsid, et tulen nädal varem puhkuselt tagasi ning tulid igaks juhuks kohale… Mul on tundi kaasa võetud kingitus Gertrudile, kes võitis eelmise tunni võistluse (pakk Kiss Kiss komme Eestist) ning plaan ülejäänute vahel teine pakk ära jagada. Gertrudile on veel ka pisike brošüür Eesti kohta, kuhu sisse kirjutatud pühendus. Tundi tulnud õpilased kurdavad kohe alguses, et kõht on tühi ning energiat ei ole, seega on mul hea meel, et midagi kaasa võtsin ja õhtu neile lõbusamaks tegin. Tegime taas rühmatööd sõnavara kallal ja hääldasime nasaale, mis pani lapsed lõbusasti kilkama (kui katsusin kas nende nina ikka vibreerib nasaale häälides). Esmaspäevast tundi lõpetades avaldan soovi oma õpilasi taas kord näha, kuid nad ütlevad, et ei saa järgmisel korral tulla, sest tegu on trimestri lõpu arvestuste nädalaga ning nad on eksamite ja õppimisega hõivatud. Selge. Olen kurb, sest lootsin neid veel näha ning ütlen seda ka ilmselge pettumusega… Lastel lahendus olemas: teeme sel nädalal ühe tunni veel! Lepime kokku reede hommniku kell 8 (koolitunde ju ei ole, seega saame meie oma klubi teha). Mul on hea meel, nende enda initsiatiiv näitab, et minu tegevused on täppi läinud!

French clubi kingitused ja diplomid
Teisipäeval valmistan ette koolitustõendeid inglise keele õpetajatele ning teen statistikat oma pranstsuse keele klubi kohta. Philip Presentation JHSist on kohal käinud kõik korrad, õppinud minuga 9 tundi pranstsuse keelt!!! Super! Veel üheksa on puudunu vaid ühest tunnist. Nende kümne õpilase nimesid ma tean peast ja näod jäävad mulle igaveseks meelde! Thomas, Elvis, Dorcas, Francisca, Barbara, Nawasa, Gertrude, Felicia, Sofia, Junior. Tekib Mõte Philipile suurem kingitus ja teisele kümnele väiksem kingitus teha. Panen pulgale igasugust kraami, mis vaja KINDLASTI järgmisel päeval Bolgas välja printida ning kirjutan Eesti suveniirvoldikutesse sisse pühenduse igale õpilasele eraldi. Voldikud on inglise keeles, pühendused pranstsuse. Loodan, et nad loevad läbi ja küsivad minult vajadusel abi. Kokku on minuga prantsuse keelt õppinud 40 õpilast, kes rohkem kes vähem tunde. Südames on soe tunne, olen selle üle uhke! Teisipäeval on aga ärasõidu ärevus peal. Olen veetnud terve päeva kodukontoris, mitte inimestega suheldes, ometi tulin siia inimeste pärast ja hakkan igatsema ka inimesi. Luban endale, et pean viimased päevad olema nähtav, kuuldav ja olemas, mitte toas tegemas kõike seda, mis leping küll ette näeb kuid eeldab sulgumist üksi oma tuppa. Kõigil tüdrukutel on peal sama suur väsimus, mineku mõrumagus tunne. Tahaks juba koju aga ei taha ka. Kolm kuud on liiga lühike aeg, et saaks teha nii palju, kui olime unistanud, samas piisavalt pikk aeg, et kiinduda ja tunda südames pitsitust kui on aeg hüvasti jätta. Võtab ohkama ja pisara silma.
Zopeliga PSi projektiga seotud õpetajad
Kolmapäeval olen liikvel, Zopeliga algoolis on toidupäev. Nad valmistavad oakooki leotatud ja purustatud ubadest tehtud taignast kõrtel aurutades, teise roana oajahust snäkki kalabaši seintel kõrtel aurutades. Mõlemat sööme šheavõi-sibula-pipra kastmega. Mulle väga meeldib, et ka kooli paar õpetajat õpivad lastelt neid toite tegema, sest mõned õpetajad ei ole Nabdamist, seega saavad läbi toiduprojekti kohalikku kööki tundma nii eestlased kui ka ghanalased ise. Koolijuht Martin on selles koolis tööl olnud napi kuu, ta suunati Gorugi põhikoolist keset trimestrit ümber ning ega kooli vahetus just kõige sujuvamalt ei läinud just õpetajate jaoks. Projekt on aga edukas, tutvun enamiku õpetajatega ning annan neljanda kuni kuuenda klassi õpilastele üle Tartu Erakoolist saadetud kirjad ja pildid. Lapsed loevad kirju ja säravad! Loodan, et sellest saab alguse tõhus koostöö, sest nii TERA kui ka Zopeliga õpetajad on minule kallid inimesed ning tean mõlema entusiasmi ja suutlikkust! Olen õnnelik, et saab veidi kaasa aidata.

video


Kolmapäeva pärastlõunal torman Bolgasse, sest French Clubi tunnistused ootavad printimist, tahan lugemisklubile mõned Aafika folkloorilood raamatuna välja printida, minu teisipäeval ette valömistatud koolitusmaterjalid ootavad printimist-paljundamist, mõned suveniirfotot printimist, Philipi kinkeraamat printimist ja üldse on vaja internet teel palju tööd teha. Internetikohvikusse jõudes selgub aga kurb tõsiasi, et mu mälupulk on saanud mõnest Kongo arvutist või teisest printimiskohast saanud viiruse või lihtsatl alla andnud, seega ei saa ma printida suurt midagi! Terve üks kaust nimega Prinitimseks on nüüd kummaliste hireoglüüfidega ning failid katki ning võimatu infot kätte saada. Mina rumal ei salvestanud varukoopiaid omale arvutisse ka, sest sellist janti ei ole mul ka Eestis kunagi ette tulnud.


Põlenud savann

Pärast suurt pettumust lähen teise internetikohvikusse, kus saan enda läpakale juhtme taha ning hakkan otsast pihta kõige kiireloomulisemate asjadega: koolitusmaterjalid, diplomid, uuesti koostada, raaamatud leida ja alla laadida, saadan fotoka SD-kaardilt mõned pildid TERAle(see õnneks toimib), laen kolm videot Google drive’I ja suundun uuesti printima-paljundama. Sama jama, kui esimene kord arvasin, et USB katki, siis nüüd on asi kindel! Mälupulgal on viirus ja kõik kiireloomulised dokumendid ootavad kolmandat koostamist. Kongosse tagasi jõudes tervitab mind pimedusse mattunud küla – elektrit ei ole ning ükski kiireloomuline problem ei saa kiiret lahendust, sest arvuti aku ju ei pea…

Neljapäeva hommikul annab Diana mulle hea mõtte: French clubi tunnistusi on mul vaja järgmiseks hommikuks kella kaheksaks, kuid kuna Kongos voolu ei ole, koostada-printida ei saa, siis joopnistan diploma käsitsi ning saadan temaga Bolgasse, et ta mulle 40 paljundust teeks! Joonlaud, marker, Mondo kleeps, veidi pliiatsit ja pastakat ning käsitsi koostatud paber on paljunudskõlblik ja Diana kätte toimetatud.

Kell 10 pidin olema juba Logre algkoolis teasel toiduprojektil, kuid ei saanud mahti Evansiga minu kooliviimist kokku leppida, sest temal aku tühi ning mina jõudsin eelmisel õhtul liiga hilja tagasi et talle külla minna. Proovin siis oma õnne ning lähen poole 10 ajal tema juurde. Vedas! Noormees on toas ning saab mu kenasti Logresse viia, sest hetkel motikas tema käes. Ti kema ! (Lets go nabdi keeles). Neljapäeval on Harmattan täies hoos, päike on sellise tolmukuhi taga peidus, et saab ilma prillideta päikesesse vaadata ning ketast näha. Tuul puhub silma-suu kõrbeliiva täis. Äkitselt jääb mootorratas seisma. Evans uurib veidi olukorda ning selgub, et Victor on eelmisel õhtul paagi tühkas sõitnud ning unustanud tankida. Tore! Võtan kõne peale Logre direktor Solomonile, kes tuleb mulle järgi. Ütlen Evansile, et lükaku motikas külili, nagu tegime viimati kui kütus otsa sai (vaata eelmist posititust), et viimane vedelik ja aurud voolikutesse ja süsteemi läheks. Tema aga selgitab, et kuna oleme mäe otsas, siis ta esialgu veereb lihtsalt mäest alla, vaatab kaugele jõuab, siis kallutab ratta külili, laseb aurud süsteemi, siis sõidab aurude peale nii kaugele kui saab ning sealt edasi lükkab mootorratast käekõrval kuni küllani. Logre on veel see kant, kus ma septembris muda sees jalgrattaga sompasin, end täis higistasin ning kus mind keset põldu “almost like a road” rajale suunati. Olin ikka püstihull! Liigun Solomoni kooli ning Evans asub mäest alla veerema.

Mondo-õpetaja Prosper tantsijatega
Selles koolis süüa ei valmistata, laste etteaste on seotud suulise esinemisega: nad laulavad lõikuslaule, tantsivad ning selgitavad põllupidamise tähtsust ning vanemate abistamise olulisust. Aed, mida filmimisel kasutame on endise Logre pealiku vanema poja tarastik, mis on juba vaatamisväärsus omaette. Lapsed täidavad oma rolli, kuid endiselt on mul mulje, et õpetajad ei ole planeerimisse energiat panustanud. Lapsed tegid vähese juhendamise juures parima, mis said. Täidan külalisteraamatut ning selgub, et keegi õpetajatest ei ole oma lõunat võtnud ning seda pakutakse mulle. Mis siis ikka, lasen hea maitsta bankul ja maapäklikastmel. Söön sõrmedega, nagu siin ikka kombeks ning lapsed tulevad ukse taha piiluma, kuidas solimee (valge inimene) sõrmedega kausis möllab. Saan veel direktorilt komplimendi, et see mul nii kenasti välja tuleb (ta ei näe kastme plekke mu kleidil). Lõunal vetslen direktoriga pikemalt juhtumisteemadel, millised on probleemid, millega tema oma õpetajate puhul peab tegelema ning millistega mina seni olen pidanud kokku puutuma, Väga meeldiv üks-ühele suhtlus ning ülen üha rohkem veendunud, et sõpruskoolide võrgustik on läinud liiga laiaks, tõhusam oleks vabatahtlikul keskenduda mõnele koolile ning teha seal piisava ajaga kvaliteetseid üritusi mitte ajada taga kvantiteti ning olla korraga igal pool ja tegelikult mitte kusagil… Solomon on minust vaid paar aastat vanem, juhtimise kogemust sama palju kui minul, seega on meil palju, millest rääkida.

video


Pärastlõunaks on Kongos vool tagasi ning kuna Diana ei ole veel Bolgasse jõudnud (siin ei edene asjad sellise tempoga nagu planeeerime, tuleb meelde?), siis koostan uue French clubi tõendi (käsitsi joonistatu asemel lõpuks kolmas versioon arvutis), prindin kodukontoris ühe eksemplari välja, torman marketile paljundama, siis tagasi oma loovustundi ette valmistama. Tõendid on lõpuks olemas, kuid vaja veel pimedas Victori juurde minna allkirju saama. Loovustund ise algab kell 16, nagu ikka. Kuna kolmapäeval Bolgas kirjatarevet poes valget suurt posteripaberit ei ole, siis joonistavad lapsed protreesid sinisele ja roosale paberile. Mis teha. Loodan, et neile see mote isegi meeldib. Võtan kaasa Eestist ostetud õlipastellid, pliiatsid ning Bolgast eelmisel päeval soetatud hiina rasvakriidid. Kuna vahendeid palju ei ole, siis peavad lapsed jälle kõike jagama. Tund on õnnestunud, pilddi värivilised ja rõõmsad, lapsed heatujulised, teen kiirelt mõned klõpsud endale mälestuseks ning plaanin oma tuppa tagasi tormata. Tormamisest saab pikk jalutuskäik kahekümne lapsega, kes tagavad mind koju saata ning teel mõnustasti vestelda.

Viimane kord kui lapsed mind koju saatsid olime teinud söejoonistusi. Pisikesed tahmanäod jalutasid minuga kaasa, sest tahtsid mingit salajuttu rääkida. Nimelt küsis üks sõbrannade punt, kas nad võiksid minu “grupiga” liituda. Kui küsin, mida see tähendab, saan vastuseks et minu juurde elama tulla, et minust saaks nende ema. Küsin lastelt, kellag nad koos elavad, kord ühega kord teisega, kes vanaema, kes tädiga. Nende arust olen ma armas, ma leian ju neile aega, ning leiavad, et olen hea ema asendusema kandidaat. Tol korral püüdsin lastele seletada, et olen Ghanas ajutiselt ning ei saa kedagi enda juurde elama võtta. Nende palve oli mind aga südamepõhjani liigutanud.

Sel korral on saatev laste punkt aga tunduvalt suurem, nad tahavad aidata mu asju kanda, kes hoiab joonistusi, kes tühje pabereid, kes kannab mu seljakotti, kes hoiab käest kinni. Olen juba lõpetanud rahakoti kaasas kandmise, et lastel ei tekiks kiustaust ning telefon on ka alati püksitaskus. Mitte, et ma laste kavatsustes kahtleks, aga tahan ebameeldivusi vältida. Teepeal räägin lugusid lõunast, lapsed õpetavad veel kohalikku keelt ning ohkame pundis kui arutame, et üks creative arts on vaid veel  ees.
Joonistamas portreesid, vabas õhus loovus lendab
Oleksin nedega kauemgi vestelnud, kuid peas tagus mõte, et kell on 18, olen söömata, prantsuse keele diplomid on allkirjastamata ning viimane French clubi tund on ka ette valmistamata. Tagatipuks meenub, et kool, kus tavaliselt esmaspäeviti oma tundi teen on ju kinni, olen suures tuhinas unustanud direktriga ruumi kasutamise läbi rääkida ning enam ei vasta ta ka mu telefonile. Mis siis ikka, mõtlen teha selliseid tegevusi, mida saan ka õues puu all lastega läbi viia.

Võtan diplomid ja asun Victori poole. Kohale jõudes ei ole teda aga kusagil (kuigi helistasin ette, ta pidi mangopuid kastmas olema). Käin ümber sheamaja ning hüüan, ei midagi. Helistan, kuulen telefoni Victori kodus helistamas, kuid keegi vastu ei võta. Proovin teist korda, ei midagi. Otsustan pimedas ootama jääda, sest mul on 14 tunni pärast diplomeid dempli ja allkirjaga juba ju vaja, mis siis, et printisin tõendid välja alles kolm tundi tagasi pärast seda  kui olin dokumenti kaks korda arvutis ning kolmas kord käsitsi vorpinud. Ootan. Kuulen mingit kummalist häält ning hüüan valjult „Victor!“ Ta hüüab kaugusest vastu „Mai, I am bathing.“ Pehmelt ja lauvalt tuleb ta hüüe. See ei tähenda, et ta oleks tõesti vannis, vaid lageda taeva all nelja seina vahel pisikeses pesuruumis kaevult toodud veega end panges pesemas.

Ootan veel viis minutit ning juba ta tuleb, naeratus näol, pastakas käes. Istume sheamaja juurde nig ta asub allkirjastama. Annan aru, kui hullumeelselt kiired mu viimased päevad on olnud ning kurdan seda, et ei tea kas järgmisel hommikul mul on klassiruum tunni jaoks või mitte. Victor lubab kell kuus minna koolijuhi abi koju (kirikuskäigu aesemel) ning uurida väljas, kas ruum on lahti. SIin ei ole sellised visiidid sugugi ebasobivad, loomulikult oled riigipüha varahommikul igassse majapidamisse oodatud. Tänan oma aafrika isa ja jooksen tunnistsuetga marketilt läbi, otsin paljunduskoha juurest üles Anne-Liisilt hommikul laenatud kirjutusvahendi, ostan ühe cedi (25 sendi) eest õhtusöögiks frititud jamsi ja torman koju templit lööma, tundi tegema ning lihtsalt magama, sest olen omadega sama küpse ja kuiv kui jamss mu kilekotis.

French clubi õpilased diplomitega
Reedene varane äratus ja hommikusöök, et end üles lüüa ja minna viimasesse Ghana pranstuse keele tundi! Olen riides kui kohalik, soeng kui kohalikul, keha on energiast tühi kuid meel hea. Viimases tunnis teeme kõike seda, mida seni tundides kokku: hääldus- ja kuulamisharjutused, rühmatöö sõnavara kohta, liigume klassiruumis ringi (lastele väga meeldib, et ma ei lase neil poolteist tundi istuda) ning annan üle dipöomid ning kingitused kõige usinamatele õpilastele. Emotsioon on laes, kuid väsimus varjutab seda. Kell 10 läbi tuppa naastes küsib Evelin mind nähes, kas mul läks tund ikka kenasti. Läks. Uni on lihstalt suur. Koristan oma  prantsuse keele materjale ning kell 12 lõuna ajal vajun magama. Otsustan reedesest riigipühast osa saada ja õpetajana puhata ka, küll, laupäeval saan tööd teha (nagu blogi kirjutada ja otsast peale prantsuse keele koolituse materjale teha).  Laupäevane tööpäev saab aga katkestuse matuste tõttu. 5. detsembril sängitatakse mulda Agnes Dinaa, Patricku (Logre JHSi prantsuse keele õpetaja) ema ning KocCDA vabatahtlik töötaja. Matusepidustused algasid juba reedel, kestavad seni kuni inimesi on. Tants, laul, rongkäik, missa, muldasängitamine, kõik see võtab kolm-neli päeva. Alati on varuks ka pühapäev!
Matusemelu, punane ja must on matusevärvid

esmaspäev, 30. november 2015

Novembri teine töönädal

Toetuste üleandmine Francisele
… tõi minuni palju suhtlust ja (taas)kohtumisi. Alustasime nädalt uute Tarkusefondi stipendiaatide valimisega. Kokku laekus 34 avaldust, millest valisime välja 20. Prioriteet läks teise ja kolmanda aasta gümnasistidele ning endistele Mondo ja Eesti sponsorite toetuslastele. Lugesime Evansiga kõik avaldused läbi ja arutasime iga üksikut juhtumit eraldi, seejärel saime nõustamist Victorilt ning heakskiidu Eestist. Kõikide laste lood on südantlõhestavad ning kogu seltskonnas ei olnud ühtegi, kes toetust ei vääriks… Kel on 9 õde ja 7 venda, kes ei ole vanemaid kunagi näinud ning kasvab järgemööda erinevate sugulaste käe all, kes käib pärast kooli kive lõhkumas, et seda ehitusmaterjalina müüa ning sel viisil pere rahaliselt toetada, kes sööb õhtusööki vaid juhul kui lõunast midagi järgi jääb.

Tüdrukutest parima tulemuse saanud Linda,
Tahtis saada alla 10, sai 11 punkti
Paraku on ikka nii, et üks põhikool eristub oma tulemustest tunduvalt, seega Presentation JHSi õpilased oleks pelgalt tulemuste põhjal saanud kõik stipendiumid endale, kuid meie eesmärk oli süstida lootust ka teiste koolide õpilastele, et gümnaasiumis jätkamiseks ei pea nad tingimata kõik Presentationi toodangud olema. Teine tendents oli noormeeste rohkus. Tüdrukuid kandideeris tunduvalt vähem, sest tüdrukutel on harva põhikooli eksamite tulemused vahemikus 6-20, sest siis kui poised pärast kooli õpivad teevad nende õed majapidamistöid: toovad vett, pesevad pesu, valmistavad süüa, põhivad põrandat, hoolitsevad nooremate õdede-vendade eest. Tüdrukud on koduabilised, alles siis teismelised neiud.

Selgitan ka põhikooli lõpueksamite süsteemi. Parim ainealane tulemus on 1, halvim 9. Õpilased sooritavad eksamid igas aines (kokku 9), kuid koguskoori arvutamiseks valitakse kuue parima aine tulemused ja liidetakse need kokku. Parim lõpueksamite tunnistusel on number 6, mida on äärmiselt raske saada. Piirkond, kus meie töötame, on kogu Ghana üks vaesemaid, inimestel puudub regulaarne sissetulek ning, nagu varem kirjutatud, pole paljudel koolidel õpikuid, rääkimata klassriuumidest või laudadest. Aastal 2015 lõpetanutest ei saanud Nabdami piirkonnas keegi isegi ühekohalist numbrit, parimad tulemused olid 10 (Fredrick ja Richard). Tulemuste põhjal ja eelistusi arvestades selekteerib masin õpilased gümnaasiumitesse, seega nad ei tea ise ka, kas ja milline Senior High nende tulevikku dikteerib.
KoCDA assistent toetusi välja jagamas
 Tõrv meepotis oli see, et 2. ja 3. aasta õpilaste taotlusi laekus väga vähe. Ilma avalduse, trimetstri tunnistuste ja motivatsioonikirjata ei saa ma stipendimi anda, aga ilma sipendiumita ei saa paljud neist koolis jätkata, sest peredel raha ei ole. Üks õppeaasta on umbes 100€ gümnasistile ning põhiliselt mikrofarmeritest vanematel ei ole sellist finantsi kusagilt võluda. Tekkinud olukord on väärtuslik tagasiside Mondole ja KoCDAle, et tõhustada teavitustööd ning rõhutada stipendiumite väljajagamisel vajadust taotlusprotsessi aastast aastasse korrata. Peamegi ette valmistama infokirjad koolidesse, mille KoCDA kevadel välja jagab, et motiveerida õpilasi pingutama. Plaanis on teha ka poster, mis marketil asuva kontori uksele üles riputada, et kõigil kindlasti silma jääks.

video


Nädala keskel saabusid Mondo juhid, Riina ja Diana, seega proovisid Victor ja Evans võimalikult palju lahtisi otsi kokku tõmmata ja sõjatandrit ette valmistada. Värvisime oma viiese pundi vabatahtlikega shemaja, see sai endale ette nii aknad kui ka uksed.

Koristasime Evansiga KoCDA kontrit põranda ja seinte pesust kappide sorteerimiseni. Samal ajal jagasime välja toetuslastele jalanõusid, õmblejannad võtsid õpialste mõõte koolivormide jaoks ning Tarkusefondi stipendiaadid käisid rahal järel. Kõikide stipendiaatide pilte saab peatselt näha ka Maailmahariduse Facebooki lehel.

Kuna otsustasime oma vabatahtlike pundiga avastada Ghanat koos (seltsis segasem), siis enne novembri lõpu puhkust ootas mind ees  veel korralik vahespurt koolituste näol. Kahel järjestikusel päeval koolitused kõigi Nabdami piirkonna JHSi inglise keele õpetajatega, teemaks interaktiivsed meetodid. Neljapäeval, esimesel koolituspäeval aitas mind asjade kandmisega Evans hädast välja, ostsime eelarves ettenähtud raha eest osalejatele vett, vahepausiks karastusjooki ja snäkke. Koolitusvahendeid oli mul samuti suure seljakoti jagu, sest tahtsin võimalikult palju kasutada värve ning lasta õpetajatel ise näitlik materjal koostada. Esimene õpetaja tuli tunniajase hilinemisega, kuid nad siiski tulid riburadapidi. Loomulikult hoidsin neid ka planeeritust tunni kauem kinni, et jõuaksime planeerituga lõpuni. Ütlesin välja ka, et eks nad kasutavad sama « karistusmeedet » ju ka oma õpilastega, mille peale nad naersid… Neljapäevane koolitus oli vägagi edukas, õpetajad tulid kenasti kaasa, kulminatsiooniks oli nende kirjutatud kriminaalnovelli ettelugemine, mis pani kogu seltskonna naerma. Minul jäi hea tunne sisse ja pidasin koolitust õnnestunuks 90% ulatuses ! Sel korral oli mul meeles isegi pilti teha, sest grupid said tööga iseseivalt fantastiliselt hakkama !

Reedene koolituspäev algas väga raskelt. Astusin üks jala mäest alla, suur ning täis matkakott seljas, A2 formaadis paberid koti peal (nii et uksest sisenemine oli võimalik vaid külg ees), käeotsas käekott nipsasjadega, sinna lisandus marketilt ostetud vesi, snäkid-joogid, mida Evansiga eelmisel päeval kahekesi ja mootorrattaga vedasime. Kange Eesti naine, mis seal ikka… Koolitusruumi pakkidega kohale jõudes leidsin eesti tühja saali. Üleöö olid kadunud lauad ja toolid ning minu koolituse alguseni oli jäänud napid 5 minutit ! Lõin siis kõva mürglit, kamandasin, käskisin, tegin häält, aga tulemusteta. Ja sel korral saabusid esimesed õpetajad vaid 15-minutilise hilinemisega täiesti tühja ruumi, mul ei olnud midagi valmis, ei olnud kuhugile oma asjugi panna.
Väga usin rühm,
osalejaid saabus üha juurde

Saabunud õpetajad läksid siis külapeale midagi süüa hankima, näod pikad ees. Kui haridusameti direktor lõpuks tööle jõudis läksin nördinult tema juurde, aga ka tema ei teadnud midagi ja ei osanud mind aidata lahenduste leidmisel. Ütles, et ma kontakteetruksin koolituste eest vastutava isikuga, sest tema ei teadvat mitte midagi mitte millestki… Olin püüdnud traning officer’i esimese asjana kätte saada, aga kuigi tööpäev algab kell 8 :00, minu koolituse algus pidid olema kell 8 :30, siis ei olnud ta veel tööle ilmunud ning minu kõnedele ka ei vastanud. Direktor soovitas jätkata helistamisega. Lõpuks sain Martini kätte, imestunud, et « Kuidas nii küll sai, et toole ja laudu pole » lubas kiiresti kohale ilmuda. Siis selgus, et samal ajal teises ruumis on veel üks koolitus, haridusameti enda töötaja oma, see naine oli kavalalt lasknud kogu mööbli enda ruumi viia juba eelmisel õhtul… Mõne aja pärast saime paar lauda ja kümme tooli ning tund hiljem võisime koolitusega alata.




Rühmatöö
Sisuline algus oli seega samal ajal kui elmisel päeval, aga minu meelestatus ja marketil aega parajaks teinud osalejate häälestatus tõid selle tulemuse, mis oli paratamatu ehk ei tekkinud nii head sünergiat kui eelmisel päeval. Mis siis ikka, mina tean, et andsin endast parima ja tõesti pingutasin. Negatiivselt panustasid ka mõned osalejad, kellest üks ei tahtnud üldse õpetaja ollagi ning üks, kes ei saanud kuidagi üle tõsiasjast, et ma lõunasööki osalejatele ei paku. Nimelt on siin kombeks täispika koolituspäeva vahel organiseerida osalejatele lõunasöök, aga minu koolitus kestis 4 tundi koos snäkipausiga, seega lõpetasime lõunaks iga kord ära. Aga see ei takistanud teda küsimast ja solvumast.
Sütega joonistati südamest


Kuna neljapäeval viisin üksinda läbi ka loovustundi, siis nädala viimased kaks päeva tõmbasid mind korralikult ribadeks. Nädala lõpus tahtsin pühapäeval veel Bolgasse minna, et reisiks ettevalmistusi teha, kuid sõidukil läks keset eikuskit kumm tühjaks, pidime koos juhiga leidma parandajad ning kuni mehed liimisid-paikasid õpetasin mina tundmatu küla lastele ingliskeelseid lastelaulusid kehaosade ja nädalapäevadega, panin nad Tuljakut laulma ja rütmi plaksutama. Ning tegelikult oli see üks tore töine pühapäev kui välja jätta tõsiasi, et pärast rehvi paikamist sai mootorrattal ka kütus otsa, sest osavad « mehhaanikud » olid proovisõidul paagi kütusest enam-vähem tühjaks imenud… Bolgasse jõudes tahtsin ma vaid süüa, sest kõik asutused olid juba nagunii kinni. Teadsin, et enne uut töösööstustu ootas mind kaks nädalat puhkust lõunas, kultuuri täis suurlinnades, rannikul veesporti harrastades ja päikese käes vitamin-d ja vitamin-sea’d manustades.
Teemaks oli nature morte, õpilased pidid valima midagi loodusest ja proovima seda oma pildile jäädvustada

Kuna kõik tahtsid oma töödega pildile jääda, siis pidin lapsed gruppidesse jagama, et mitte teha kolmekümmet pilti