laupäev, 18. november 2017

Mariti neljas nädal - põnevalt töine


Nädalavahetusel sain kokku Ayamfooya kliiniku manageri Eliasega. Nagu mainisin, on tegu edumeelse ja väga sõbraliku mehega.  Kohtumine toimus hilisõhtul baaris. Peateemaks kujunes Eliase plaan avada Kongo külla baar. Baare on siin juba praegu omajagu, aga tundub, et kõik soovivad siiski oma business`i ajada.  Julgen ennustada, et alkoholiga liialdamine on tõenäoliselt Aafrikas mõne aja pärast päris terav teema. Noormehed kalkuleerisid palju joogid ja sisutus maksma läheb. Mina sain kaas rääkida nime ja baari seinte värvi valikul. Lõplikku otsust veel ei selgunud, aga baaridaami koht on mulle garanteeritud. 
Teiste teemade vahele sain rääkida ka minu kliinikumi plaanidest. Nagu eelmises blogis mainisin soovisin kohaliku kliiniku sidumistuba veidi korrastada. Õnneks andis Elias loa. Vastasel korral asju teha ei saaks.  Läksin ostetud vakstuga esmaspäeval osakonda (1 jard vakstut maksis 10 cedi (2 euri)) ja hakkasin majandama. Ütlesin õde Lydiale, et nn kirurgiline laud ja jalatugi, mille olin plaaninud vakstuga katta tuleb enne ära pesta. Õde ütles, et laseb koristajal teha. Paraku ei usaldanud ma seda mõtet, sest hetkel pole ma korraliku koristamist siin veel näinud. Lapp millega laudu pühitakse on liivast tumepruun, verist põrandat pestakse mopiga. St veri hõõrutakse kuidagi mopi sisse ja osaliselt põrandale laiali. Enamus hooneid ja pinde on pruunikat-oraanzi värvi. Seega väga aru ei saa, kas on vereplekk või paksem liiv. Õnneks kuivatatakse moppe päikese käes ja tugev päikesekiirgus saab osadest mikroobidest jagu. Liiva muidugi ongi kõik kohad täis, sest enamusel ruumidest ei ole aknaid ees, on klaasist ribid, mida saab osaliselt sugeda ja avada. Seega peaks koristamine toimuma vähemalt 4 x päevas.  Kõik asjad, mida tahetaks puhtana hoida peaks olema kaetud. Otsustasin mööbli õue välikraani alla tirida ja kukkusin ise küürima. Hmm…oli ikka kole must ja räpane, aga asi sai tehtud. Laud muidugi roostetab ja värv koorub, aga seda viga ma parandada ei saa.
Katsin puitlaast plaadist lauad vakstuga ja kinnitasin knopkadega. Õed ise asja tegemisest väga huvitatud ei olnud. Huvitatud olid kohalikud mehed, kes oma sugulasi haiglasse olid toonud. Lihtsalt veider vaatepilt vist nende jaoks, kuidas valge naine parandab mööblit. Üks mööduv naine ütles oma mehele, et tal ka seda vaja. Kui sain sidumistoa korda, oli õdedel ja teistel töötajatel hea meel. Lugesin siis mitmele töötajale sõnad peale, et järgmisel korral tuleb asi neil endil korda teha. See, mis mina tegin ei kesta lõputult.  
   
Õed uutest nippidest väga huvitatud ei ole. Iga üks püüab teha oma tööd ja minu tegemiste vastu väga huvi ei tunta. Püüan siiski iga päev mingi teema ülesse võtta ja ise võimalikult palju korda luu, sest lohakust on palju. Töölauad koristatakse ära alles päeva lõpus. Keset päeva on protseduuride tuba paras seapesa. Eelmised vabatahtlikud on täpsed töökohustused koristamise osas kliinikule küll saatnud ja lamineeritud paber ripub uhkelt protseduuride toas seina peal, aga tundub, et uued tulijad pole seda lugenud ja vanad on paari aastaga unustanud.
Teisipäeval võtsin plaani näidata neile õppevideot haavade õmblemisest. Õmblemine on siin täiesti õdede rida. St traumahaavadega, mis pole läbistanud suuremaid veresooni või organeid tegelevad nad kohapeal. Raksemad vigastused saadetakse edasi Bolgatanga regionaalhaiglasse, kus on operatsiooniplokk. Seal aga võivad samuti tööl olla ainult õed, aga loodetavasti on nad rohkem spetsialiseerunud. Õel kes Ayanfooyas õmblemisega tegeleb väga suurt filmihuvi polnud. Noorem õde oli aga küll huviline. Tema sai hästi aru, et haavade õmblemine ei ole nalja asi ja seda peab korrektselt tegema. Kohalikud loevad tekste aeglaselt ja tihti kõva häälega. Seega peavad nad materjali mitu korda lugema ja vaatama, enne kui asi kohale jõuab. Lubasin filmi neile ka saata.
Ühel päeval nägin kliinikus esimest korda elus poisslapse ümberlõikamist. Vaatepilt oli suhteliselt jõhker. Peamiselt selle tõttu, et selleks ei kasutata tuimestit ega steriilseid instrumente ning naha fikseerimiseks kasutati nõelahoidjat ja lõikamiseks suvalise sidemekääre. Sel korral läks asi eriti õnnetult, sest beebi (u 4 kuune) hakkas suurest valust protseduuri ajal kakama ja pissima. Väljaheide pühiti ära ja samade kinnastega jätkati hiljem peenkirurgiat. Uriin on teatavasti soolane ja haavale sattudes oli asi topelt valus. Lõplik tulemus, arvestades olukorda, oli tegelikult päris ilus. Õde ise plaksutas käsi ja viskas väikese viisijupi.  Tugevat verejooksu ei olnud ja tekitatud haav plaasterdati teibiga kinni. Siinse kombe kohaselt oleks nüüd küll paslik öelda:  God bless you!   PS! Kliiniku moto on „With God We Care.“
 
Reedel olin oodatud tagasi Bolgatanga ämmade kooli. Nagu aafrikale kohane kulub ootamisele palju aega. Kell 13 pidi aga kõik valmis olema. Ootasin õppejõudude toas, kuna mulle järgi tullakse, aga k. 13.10 tuli madam ja ütles, et nüüd on aeg süüa. Tudengid alles valmistuvad. Hiljem selgus, et praktikumid ruumide eest vastutav tudengi on moslem ja tal oli palve aeg. Õnneks sain siiski tunniga u 30 minutilise hilinemisega alustada. Kavas oli käsitleda steriilse laua katmist haava õmbluste asetamiseks.  Tudengiteks oli teise kursuse ämmaemandate tudengid. Algatuseks näitasin neile õppevideot, mis pakkus suurt huvi. Edasi tegime läbi steriilse laua katmise. Päris võõras teema neile ei olnud ja usun, et peamine efekt oligi selles, et nad said kinnitust, et valge naine räägib sama juttu, mis neile on varasemalt räägitud. Suurim erinevus on muidugi selles, et neil on endiselt kasutusel trumlid, riidest linad jne. St u 15 aastat meie ajaarvestuses tagasi. Tudengeid rakendatakse õppetöösse väga mitmeti. Kursustel on erinevad vastutajad. Keegi, kes vastutab loenguruumide füüsilise toimimise eest, keegi vastutab praktika ruumide eest. Vastutus tähendab, et temal on ruumi võti, tema peab vaatama, et asjad on õigesti kapis, vajalikud pesemist vajavad asjad pestud. Nt käte pesemiseks on neil spetsiaalne seadeldis, kus on käte kuivatamiseks mõeldud väikesed n.ö ühekordsed rätid. Nende pesu on tudengite töö ja praktika ruumide vanem vastutab, et asi oleks tehtud.   Peale praktikumi toimus kohustuslik fotosessioon. Tudengid on väga õnnelikud, kui valge inimesega pildile saavad. Ma ei olnud ka kade ja poseerisin pea 15 minutit.

Õhtul tegi Ayamfooya kliiniku õde Atia mulle tuuri oma kodu piirkonnas Bolgas. Selline asi on päris suur žest, sest ühelt poolt tahetakse ennast valge inimese seltskonnas  näidata, aga teisalt usutakse siiralt, et see toob õnne ja edu.  Minu jaoks oli kõik väga huvitav. Elutingimused on väga kasinad. Noor pere (kaks väikelast) elas nn liivast ehitatud majas. Esimeses ruumis oli külmkapp, kus hoitaks peamiselt kilekotivett, mitte toitu ja jääkambris magusat siirupi laadset maiust.
Teine ruum on elu- ja magamistuba.  Vanemad magavad madratsil ja lapsed põrandal vaibal. Voodit selles peres ei olnud. Oli küll diivan, aga see oli istumiseks ja televiisori vaatamiseks. Kuuma sööki valmistatakse söekatlal õues. Õnneks on maa nende pere oma ja selle tõttu on elu rohkem kindlustatud. Uued ehitusblokid olid aias, seega on oodata laienemist. Atia oli väga uhke selle üle, et nende nö kogukonnal on oma kaev ja see jääb nende pere hoonest u 200 m kaugusele. Osad aga peavad vett kandma mitme km kauguselt. Sain kiirülevaate sellest, kuidas hirssi puhastatakse ja kuidas matšeetega ringi käiakse.  Inimesed on väga rõõmsameelsed ja sõbralikud. Võltsi naeratust ei näe.  Väga tähtsaks peetakse, et kõiki tervitad ja n.ö lahkudes head soovid. Lahkudes ütles õde, et kui ma Ghanast lahkun kingib ta mulle pärlkana, sest selline kingituste tegemine on au ja õnne asi. Ütlesin siiski hetkel viisakalt ära, selgitades enda keeldumise tagamaid. Tundus, et ta ei solvunud, aga aega veel on ja võib-olla järgmisel korral pakub ta uuesti.
Tagasi tulime mootorrattaga, mis on tänu harmattani (liivatuulorm või tuis)  saabumisele päris kohutav. U 16 km sõidu peal tuli teha vähemalt 4-5 peatust, et kõik ikka näeks, et valge naine on seltskonnas. Põnev koht oli nn traditsionaalne „bubi“, kus pakuti kohalikku veini laadset jooki kõrvitsakoores. „Bubi“ külalised olid kõik selgelt veidi jogased, aga kogu keskkond oli sõbralik ja väga lummav.
Bolgatanga kooli ämmaemandata II kursuse tudengid
Loomad ei seda kliiniku tööd. Akna taga on veiste kari ja hoovis elutsevad paar kitse. Ruumi on kõigile

Iidsete traditsioonidega pubi

Uuem pubi, millegi pärast on
 seinetel valged inimesed :-)

Õde Atia abikaasaga oma kodus!

Vesi on elu!
Bolga elanikud, kes mulle tere tulid ütlema. Hästi toredad olid.
Punases paagis on nn. koduvein või mis iganes jook see oli. Maitsesin sõõmu, aga rohkemaks julgust ei olnud.

teisipäev, 14. november 2017

1 päev Bolga ämmaemandate koolis

Bawkus olles toimusid kiired arengud ka Bolga ämmaemandate koolis ja kõik ettevalmistused meie vastuvõtmiseks olid tehtud. Lähtudes tuleviku koostöö perspektiivist külastasime üks päev Bolga ämmaemandate kooli. Seekord võttis meid vastu direktrissi asetäitja koos kooli administratsiooniga, kes kõik olid väga sõbralikud ning igal hetkel näitasid üles oma koostöövalmidust. Me vaatlesime ühte tundi, tutvusime kooli keskkonnaga ja haiglaga. Kuna haigla külastuseks on vaja eraldi luba, siis olime haiglas kui lihtsalt külastajad.

Ämmaemandaks on võimalik õppida kohe peale keskkooli, siis on õppeaeg 3 aastat ning peale õe hariduse omandist 2 aastat. Õpitakse väljundipõhise õppekava alusel, peale lõpetamist saadakse diplom. Kõik tudengid teevad lõputöö, tavaliselt 3-4 üliõpilast koos. Õppekavas on valdavalt ämmaemanda ained, kuid põhiõppes on ka õenduse aineid nagu kirurgia, sisehaigused, õendustoimingud, mida õpetavad õe haridusega õpetajad. Õpetajate hinnangul on kõige raskem aine reproduktiivtervis ja anatoomia.

Koolis õpib kokku 300 ämmaemandat, täiskohaga töötab 10 õpetajat ning lisaks käivad õpetamas praktikud haiglast. Koolis on väga moodne praktiliseõppeklass, rollimänge filmitakse ning seejärel toimub arutelu. Meetodilt väga sarnane simulatsioonõppele. Väga muljet avaldav keskkond.
Koolil on värskelt renoveeritud väike külalistemaja kus on 3 tuba, ühistualett, dušširuum, köök ja sööginurk. Kogu maja maksumus on 80- 100 sedi ööpäev, ilma söögita. Sööke saab vajadusel tellida või teha ise.


Kokkuvõtvalt on kool huvitatud pikemaajalistest välisprojektidest, eriti tuntakse puudust käeliste oskuste õpetajatest praktikumi klassis. Haiglaga koostööks peab taotlema haigla juhtkonnalt eraldi luba. 

pühapäev, 12. november 2017

Mariti kolmas nädal – ilma veeta elu 40 °C kuumuses.





Nädalavahetusel püüdsin selgusele jõuda, mis tingimustesse ma Bolgatangas sattunud olen. Veeprobleem on siin piirkonnas tavaline. Veekraan keeratakse lihtsalt aeg ajalt kinni ja siis jälle lahti. Linnaelanikud ei tea kunagi, kuna vesi tuleb või millest see sõltub. Üks vanem härra küll ütles, et vesi käib ära nädalavahetustel, aga teised seda juttu ei kinnitanud. Seega tuleb leppida olukorraga, et vett tuleb koguda siis, kui seda on või minna kaevule vett tooma. Reedel - laupäeval polnud mul päris oma kanistrit, millega vett tuua, seega laenasin naabrilt. Pühapäeval sai kanistriveesi otsa ja käisin koolis asja veelkord täpsustamas. Tähtsamaid tegelasi kohal polnud, seega pidin leppima ühiselamu brigadir Aldamy Laadiga. Tema käsu peale tõid paar tudengit mulle uute kanistritega vett. Õnneks peetakse seda siin täiesti normaalseks, et üliõpilase n.ö teenindavad õppejõude. Ise selliste kandmisvõtetega hakkama poleks vast saanudki. Vt pilti.
Pühapäeval inspekteerisin veidi toidukohti, kust valmistoitu osta. Külastasin Comme Ci Comme Ca nimelist restorani. Tegemist on hotelli territooriumil oleva toitlustusasutusega. Tegu väga korraliku kohaga, mille menüü on päris rikkalik. Kõiki toite küll igal päev ei ole, aga kui isutab veidi läänelikuma toidu järgi, siis sealt saab. Proovisin ise pasta Bologneset, mis maksis meie rahas 3 euri. Maitse oli aafrikapäraselt tšillina ja hakkliha asemel olid suured lihakäntsakad, aga asi siiski söödav.
Hiljem tutvusin spontaanselt ühe noore ettevõtjast naisega, kes peab oma toitukohta Bolga ämmaemandate kooli lähedal. Kohta on uus ja ta ootab väga uusi kliente. Tutvuste alustamiseks ei ole midagi teha vaja. Lihtsalt vasta „Hello, how are you?“ tervitusele ja jutt läheb kiirelt lahti. Naine tutvustas oma kööki seest poolt ja selgitas täpselt, kuidas ta süüa teeb. Söögikoht asub väikeses putkas, nagu enamus siinseid ärisid. Peale tema on tööl veel teenindaja, kes samuti köögis abitöid teeb.  Koht tundus olema igati korralik, seega lubasin tagasi tulla.  Tore on luua uusi tutvusi, kui need juhtuvad nii kenad inimesed olema.
Bolgtanga ämmade kooli ühiselamu on omamoodi vaatepilt. (PS! Ämmade koolis õpivad ainult naised, aga lähedal asuvas õdede koolis on 2/3 noormehi. Kui tahetakse n.ö ühisõhtuid korraldada, siis peavad neiud sinna minema).  Tudengid elavad ilma usteta ühistubades (6-10 inimest). Uste ees on kardinad ja sääsevõrgud vooditel. Pesuruumid on teisel korrusel ühised. Vett ei ole, seega käib kõik pange ja kausi meetodil. Õues nägin väli WC-d, mis tähendas, et on olemas savist seintega, ilma katuseta suur ruum u 3x3m. Seal siis kükitad maha ja teed oma häda ära. Põrand on kaldu ja kogu kraam voolab rentslisse, mis on maja taga. Asi oli oludele vaatamata päris puhas. Ju siis viskavad piisavalt  vette peale.   Neidude söögi koht on nagu suur bussioote paviljon. Bussipingid on reas ja neiu saavad toidu kõrvale telekat vaadata. Kokad ütlesid, et toitu on piisavalt ja keegi näljas ei ole. Kõik toidu valmistavad kokad ise nt ka jahu tehakse ise. Köögi kõrval on spetsiaalne toidu kuivatuse plats, mis tundus olema päris uus ja kenasti hooldatud.  Tegin tutvust ka kooli sööklaga köögipoolega. Kokad olid väga sõbralikud, aga lubasid pilti teha alles siis, kui on töövormid selga pannud (nädalavahetusel, kui ülemusi majas pole võetakse natuke vabamalt).  
Esmaspäeval oli planeeritud koos Toomasega käik migratsiooniametisse, et enda 30 päevalist viisat pikendada. Asi läks päris ladusalt. Esitada oli vaja üks passipilt, tagasilennu piletid ja võõrustaja aktsept, et siinolek on sobilik. Viimast meil kahjuks polnud, aga õnneks oli Victor Bolgasse teel ja saime Toomasega passi tagasi samal päeva. Viisa pikendamise hind 30 päeva 50 cedi (10 euri). 
Edasi pidin tegema koolis veel ühele ämmaemandate kursusele eesti tutvustust ja siis juba praktikume andma. Ootamatult aga kõik muutus. Direktori asetäitja Augustina helistas ja ütles, et asi jääb ära sest tudengitel on n.ö semestri lõpu eksamiperiood, mis kestab terve nädal. Mina ei saavat siin kuidagi abiks olla. Lisaks kuulsin Victorilt, et minule eraldatud apartement oli tegelikult mõeldud kellelegi teisele, kes järgmisel päeval saabub. Peale selle on jätkuvalt segadus paberitega. Seega oli selge, et mul pole mõtet nädalaks Bolgasse jääda ja tegime Victoriga kiire otsuse, et tulen kohe tagasi  Kongosse ja töötan kohalikus Ayamfooya kliinikus.

Nüüdseks olen seal neli tööpäeva olusid  vaadelnud ja ka reaalselt päris hulga tööd teinud.  Tegu siis väikese erakliinikuga, kus on ambulatoorne ja statsionaarne osakond ning sünnitusosakond.  Inimesed on väga sõbralikud ning võtsid mind kiirelt omaks. Päevad on erineva intensiivsusega, aga keskmiselt käib päevas läbi u 30 patsienti. Statsionaarses osas on 10 voodikohta + sünnitustuba. Peamiselt jäävad patsiendid haiglasse 24 tunniks. Kui asi on eluohtlik saadetakse edasi Bolgatanga regionaalhaiglasse.  Õnnestus  lehitseda vihikut, kus on kirjas diagnoosid, millega haiglasse sisse võetakse. Peamised diagnoosidest on: malaaria (kerge või rakse),  erineva raskusega hingamisprobleemid (kopsupõletikud, muud ägedad ja kroonilised põletikud, viirusinfektsioonid,  sh üsna palju astmat), seedetrakti probleemidest prevalleerub kõhulahtisus, maopõletikud, palju diagnoositakse artriit ehk liigeste põletikku, aga pigem tundub, et tegu on reumatoidartiidiga, mida siin väga ravida ei osata.  Sidumistoas, kus ma palju tööd sain teha on peamiselt mootoratta traumad, mis tihti vajavad õmblemist, erinevad infitseerunud haavandid ja maohammustused. Skorpioni hammustust ma ei näinud, aga kohalike sõnul on seda ka päris tihti. Kliinikus käib igas vanuses inimesi. Eestiga võrreldes tundub, et rohkem on noori (päris lapsi, aga ka 20-30 aastaseid). Tihti saabuvad emad lastega haiglasse viimasel minutil. Lapsed on kõrges palavikus, raskes vedeliku defitsiidis, hingeldavad, pulss kõrge jne. Väikelapsed võivad olla nii jõuetud, et silmi enam lahti ei tee. Õnneks võetakse sellised haiged kiiremini ootejärjekorras vahele ja reeglina saavad nad suhteliselt kiirel peale kas NaCl 0,9% või Ringeri lahuse. Haigla hoovi peal olevat veekraani kasutatakse sagedasti laste kehatemperatuuri alandamiseks. Ema võtab lapse keset hoovi paljaks ja loputab veega üle. Lisaks manustatakse pea igale haigele olenemata põhjusest antibiootikume.  Valude korral on peamine ravim lihase sisene diclofenak. Väikelastele on olemas ka pratcetamooli küünlad. Turgutamiseks kirjutatakse välja ka erinevaid vitamiine. Astmat ravitakse aminofülliiniga. Diagnoose paneb haigetele kas arst (keda on heal juhul üks) või arsti assistent. Viimaste õpe käib nii: 3 aastat õde õpet + 3 aastat assistendi õpet. Vahel teeb vastuvõtu ka õde, kes samuti diagnoosiõiguslane on.
Kliinikus töötades olen selgelt aru saanud, et kiiremas korras tuleb midagi ette võtta sidumistoa hügieeni tõstmisega. Hetkel on asi ikka päris nukker. Steriilseid asju ei ole. Sterilisaator küll mingisugune on, aga nad ei tea, kuidas seal sees oleva materjaliga ringi käia. Steriliseeritud sidematerjale võetakse sterilisaatorist välja suvalist roostes pintsetidega. Trauma haava kirurgilist esmast korrastust teeb õde, kes ei oska õmmelda, aga õmbleb. Pooled niidid tulevad õmblemise ajal lahti. Töövõtted on sellised, et on väga, väga suur oht ennast vigastada või muul moel nakatuda. Kuna minu projekti raames ei ole ette nähtud uute asjade soetamist, siis seda teha ei saa. Kui õnnestub, siis muretsen kliinikusse vakstu, mida oleks kerge puhastada. Õnneks on kliiniku manager  Elias igasugusest know-how`st väga huvitatud, seega saab soovitusi jagada küll. Iseasi, kui palju ellu viiakse.  Järgmise nädala blogist saab lugeda, kuidas see õnnestus.
 
 Bolgatanga ämmaemanda kooli tudengid toovad mulle vett.



Tudengite ühiselamu.
Bogatanga kooli söökla. Pruunid triibulised põlled ja mütsid on kohustuslik kostüüm köögis.
Kolleegid Ayamfooya kliinikus. Roheline kostüüm on koolivorm. Kaks triipu käsivarrel reedab, et tegu peaks olema teise kursuse tudengiga. Tegelikult oli neiu juba kooli lõpetanud. Lihtsalt kasutas vana vormi.
Näide haigla palatist. Vasak poolne toigas on nn tilgajalg ja parempoolne rist on moskiito võrgu hoidja või siis samuti tilgajala funktsiooni täitmas.

Õde valmistab ette sidematerjale.


Käib igapäevane traumahaava korrastus.


Ayamfooya kliiniku õde mõõdab elulisi näitajaid. Millegi pärast topitakse lastele  palaviku korral paksud joped selga.

laupäev, 4. november 2017

Mariti teine nädal



Esmaspäeval külastasime (mina ja Silja) kaua oodatud Bolgatanga Midwifery Trainig College`it . Silja blogidest saab lugeda, mis imetrikke ta pidi selleks kohtumiseks tegema. Igal juhul oli selle kooli väravatest sisse pääsemine päris keeruline. Sel korral ei olnud direktrissi kohal ja kogu kooli tutvustus oli usaldatud tema asetäitjale Augustiinale .  Õnneks ei pidanud me kõikide kooli juhtkonna liikmetega kohtuma, mistõttu oli päev väga konkreetne ja sisukas. Ootamist, mis siinses kultuuris väga omane praktiliselt polnudki. Tutvusime klassiruumidega, paari õppejõuga. Päris selget ülevaadet koolist veel ei saanud, aga loodan infot aja pikku koguda. Koolis õpib umbes  300 ämmaemandat ja põhikohaga õppejõude on u 10. Ülejäänud õppejõud käivad õpetamas väljastpoolt kooli ja nende arvu ei osatud meile öelda.  
Teisipäev valmistasin ette põletuse teemalist koolitust Kongo küla sheavõi ettevõttele. Tegemist on suure põletusriskiga tegevusalaga. Naised töötavad päev läbi lahtise tulega, keerutavad paljaste kätega rasket grill masinat ja keedavad tulist sheavõi õli. Põletused on üldse siin piirkonnas väga aktuaalne teema, kuna süüa tehakse lahtise tule peal. Pajakindaid nad ei kasuta. Heal juhul võtavad mõne kaltsu abiks. Põletushaavandid ravida väga ei osata. Käisin läbi küla apteegist, et uurida mis ravimeid põletuse jaoks seal pakutakse. Esimese asjana pakuti penitsilliini (sellega ravitakse siin kõike). Lisaks pakuti „tripperi lillat“ ehk kaaliumpermanganaati. Midagi muud polnudki. Ostsin paar sidemerulli kaasa ja leppisin sellega.
Kolmapäevasele põletuse koolitusele oli kohale tulnud  u 30 naist. Naised inglise keelt ei mõista (enamus on täiesti kirjaoskamatud), seega oli Victor tõlgina abiks. Tõenäoliselt läks osa juttu kaduma, aga püüdsin kasutada lühilauseid.  Näitasin arvutist pilte erinevatest põletustest ja erinevaid abivahendeid. Pajakinnas oli ikka täiesti ulme. Õpetasin, kuidas seda õmmelda. Õmblejaid on iga tänavanurga peal, seega ei tohiks see keeruline olla. Tegime paberile lõike ja andsin soovitusi, mis materjalist see olema peaks. Eks järgmised vabatahtlikud saa kontrollida, kas seda ka kuulda võeti. Kuna burnshield`i taolist jahutavat vahendit neil pole, püüdsin leida midagi kohalikku. Piltide vahendusel selgus, et neil kasvab aloe, aga nad ei teadnud selle taime headusest midagi. Seega soovitasin neile seda esimese astme põletusel korral haavale määrida. Jälle uus teadmine neile. Külma vee kraan on neil õnneks keset hoovi olemas ja see sai kindlasti selgeks, et sinna alla tuleb kohe oma põlenud jäse panna. Olin neile teinud ka väikese piltidega illustreeritud postri, mille palusin nähtavale kohale paigutada. Lõpetuseks andsin neile pakki puhtaid sidemeid ja muid esmaabitarbeid, mis korralikus asutuses ikka olema peaks. Peale põletuse teema lõpetamist algas küsimuste voor, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Pea tunni pidin vastama erinevate küsimustele: mida teha kuumaarabanduse korral, mida südamerütmihäirete korra, mida koerahammustuse korral mida naela vigastuse korra, liigesvaludest ja astma sümptomitest rääkimata. Seega tööpõldu jätkub. Pärast kahetsesin, et ei võtnud mõnda kohalikku õde koolitusele kaasa, aga ega mul nii häid kontakte ka veel pole, et kedagi paluda.
Neljapäevast alates olen tagasi Bolgatangas ja jään siia oma lähetuse lõpuni. Esimesel päeval seadsin ennast sisse oma elupaika.  Selleks on kolme toaline külalistemaja kohe kooli kõrval. Ülejäänud kaks tuba on hetkel vabad, seega on kogu kompleks minu päralt. Hinnaks 50 cedi öö- 10 euri. Kuna seda maja just renoveeriti, siis polnud algatatuseks toas ühtegi eset. Õnneks toodi ruttu voodi, plastmassist aiatoolid ja laud. Kahjuks selgus järgmisel päeva, et kraanist tulev vesi käib päris tihti ära. Hetkel ei olegi veel aru saanud, mis selle asjaga saab. Lubatud on tuua kanister vee kogumiseks, aga laupäevaks seda veel polnud.  Olemas on külmkapp, mis töötab siis, kui elekterit on (see käib ka paar korda päevas ära). Pliidi loodan saada järgmisel nädala. Hetkel toitun peamiselt saiast, konservidest ja arbuusist, mis pole üldse hull. Õnneks võtsin Eestis kaasa ka ühe matkatassi ja veekeedu spiraali, seega kohvivesi on olemas ja ärkamine on mõistlik. Konditsioneeri ei ole, aga kui just elektri katkestust ei ole, siis vurab laes propelles. Täna näitas päeval termomeeter 41C. Parem, kui seda ei vaata, sest vastasel juhul tundub asi päris hull.     
Koolis sain teha kaks ettekannet. Tutvustasin tudengitele Eestit ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli.  Tudengid on uudishimulikud, aga samas teeb kuumus ka neid loiuks. Üks  neiu magas ikka päris magusalt ja ma ei hakanud teda ka sakutama. Muidu raputavad õppejõud tudengid ikka ülesse.
Praegust on koolis eksamiteks valmistumise nädal ja selle pärast teevad tudengid palju iseseisvat tööd. St et nad on üksi klassis ja õpivad. Õppejõud käivad vahel ja vaatavad, kuidas läheb. Külastasin ka ise laupäeval kooli, et veeprobleemile lahendust leida. Selgus, et kibe eksamiteks õppimine käib ka laupäeval. Palju tudengeid on klassides ja õpivad. Näha oli ka mõnda õpetajat, kes andsid loenguid. Hetkel ei hakanud täpsustama, miks nad laupäeval koolis on. Tundus, et tegu on järeleaitamistunniga eksamite tarbeks.  Eksami küsimused on riigi poolt ette antud, mistõttu tundub, et õpitakse suuresti eksamist läbi saamise hirmus. Ühe klõpsu sain teha ka ühiselamus. Tundub, et siin on veel kitsamad tingimused, kui Bawkus. vt pilte.

Esimese kursuse tudengite ühiselemu 

Bolgatanga Midwifery Training College
Sisehaige õenduse loeng. Õppejõud kasutab esimest korda smart tahvlit. Üks vähestest ruumidest koolis, kus on paketaknad. 


Kongo küla sheavõi ettevõtte naised. Alustan põletuse esmaabi ettekandega. 

neljapäev, 2. november 2017

Bawku õdede kool ja haigla

Kokkulepped Bawku kooliga toimisid nii nagu oli lubatud, teisipäeval sõitsime neljaks päevaks Presby kristlikusse õdede kooli ja haiglasse. Kõik teadsid meie tulekust ja oli tunda, et meid oodati juba pikkisilmi.
Kool ja haigla asuvad ühisel suurel territooriumil. Kool tegutseb viiekümnendate aastate keskpaigast ning kuni tänaseni on seal õpetatud ainult õdesid, kuid järgmine september plaanitakse avada ka ämmaemanda õppekava. Selleks ehitatakse eraldi hoone ja on taotletud rahastust hollandlaste toetusprogrammide kaudu. Hollandlaste erinevad programmid on toetanud kooli juba aastaid, näiteks on nii kooli kui ka haigla varustus erinevate õppevahendite ja  meditsiinitarvikute osas pigem hea, samuti käivad korra aastas 4-6 arsti haiglas tööl (silmaarst, kirurg, naistearst).

Kool
Õe väljundipõhine õppekava kestab 3 aastat. Diplomiõppekavad väga põhjalikult koostatud, aluseks on Hollandi programm. 2/3 õpetajatest on mehed, kokku on koolis 15-20 õpetajat. 

Tudengitel on kohustus kanda koolivormi, mis on väga ilus: tüdrukutel rohelised kleidid ja kinnised jalanõud ning poistel valge triiksärk, must lips, heledad püksid ning samuti kinnised jalanõud. Tudengid on väga õpihimulised, hästi palju küsivad ja tunnevad huvi erinevate teemade vastu. Ühes klassis on umbes 70 tudengit, praktilisteks tundideks jaotatakse väiksemateks rühmadeks. Õppimise ajal ei tohi tudengid kooli territooriumilt lahkuda, ainult koolivaheajal. Tudengid elavad ühiselamus, tüdrukutel ja poistel eraldi majad. Võrreldes klassiruumidega ja üldise koolikeskkonnaga on ühiselamu päris kehvas seisus.
Meie Maritiga külastasime iga päev ühte tundi (kestvus 2-3 tundi) näiteks oli nii iseseisvate tööde ettekandeid kui ka anatoomiat ning günekoloogilist kirurgiat. Õpetajad kasutavad erinevaid õppemeetodeid (sissejuhatus koos teema avamisega, seminar, näitlikustamine ning tagasiside), tundide läbiviimiseks on tehniline valmidus olemas, ainult internetilevi on katkendlik. Üldiselt olid tunnid väga huvitavad, kuid laialivalgumist tuli ette kõikide tundides. Näiteks anatoomia seminaris jõuti välja sünnitaja kateteriseerimiseni. 
Tunniplaan on koostatud terveks aastaks ning lähtub põhimõttest, et igal päeval ja kellaajal on oma kindel tund (Eesti üldhariduskoolide tunniplaan). Tundide mahu arvestamise aluseks on ainepunktid ehk kreditid, 1 kredit vastab 1 täistund. Üldiselt on sama nagu Eesti kõrghariduses nt 3 kreditit vastab 72 tundi tööd üliõpilase kohta. Teooria ja praktika on omavahel integreeritud, tudengid käivad teooriaõppe vahel haiglas praktikal nt üks nädal ning vaheajal peavad olema haiglas praktikal 6 nädalat. Haiglas on mentorid, kes tudengeid juhendavad, koolipoolsed juhendajad on mentoritega sagedasti kontaktis. Selles osas on haigla ja koolivaheline koostöö väga hea.    
Kooli raamatukogus on kirjandust kõikidele teemadele, kuid üldiselt on raamatud 10 aastat ja veel vanemad. 
Haigla asub suurel territooriumil, erinevad osakonnad on väikestes majades, mis  komplektselt moodustab terviku. Hiljuti avati hollandlaste toel vastsündinute intensiivravi osakond (NICU). Osakonna vastutav ämmaemand läbis hiljuti vastavad kursused ja nüüd koolitab kolleege. Samas osakonnas õpetatakse ka kängurumeetodit (laps seotakse ema rinnale). Sünnitusosakonnas aegajalt proovitakse erinevaid valutustamise meetodeid ja sünnitusasendeid, kuid naised sageli ise eelistavad traditsioonilist selili sünnitamist.
Haiglas töötab kokku 6-10 arsti, ülejäänud töö teevad ära õed, ämmaemandad või arsti assistendid. Näiteks oli üks keiserlõige, mida opereeris üldarst, kes on läbinud vastavad kursused. Anestesioloog oli eraldi väljaõppega.
Üldiselt külastasime kõiki osakondi välja arvatud laste, kuna teel sinna hakkas üks väike 3 aastane poiss meid nähes hirmunult röökima ning siis otsustasime vastavat osakonda vältida.

Ühel päeval palusime luba teha ka ise tutvustav ettekanne Mondost, Eestist ja tervishoiu kõrgkoolidest. Ettekandel osalesid  haigla ja kooli juhtivtöötajad, kellega sai arutatud edaspidiseid koostöö võimalusi.


Kokkuvõtvalt on kool valmis erinevateks rahvusvahelisteks koostööprojektideks ning väga oodatakse partnereid, kes jagaksid oma kogemusi. Nii haiglas kui ka koolis on olemas kriitiline ressurss, kes muudatustega kaasa tuleks, et paremini teenida oma kogukonda, pakkudes tõhusaid tervishoiuteenuseid.  

kolmapäev, 1. november 2017

Kaks ja pool nädalat Kongo põhikoolis



Kaks ja pool nädalat Kongo põhikoolis – Kongo Junior High School.

Ligi kahemeetrine direktor Emanuel on kiire ja konkreetne. Mind kooli saatnud haridusosakonna Francisega on tal pikem jutt sellest, millest kooli vajaka – lapsi on palju ja tuleb juurde, klassid ei mahuta enam ära, A-poole klassides läbib põrandat ja hoonet ohtlik mõra, õppevahendite kappi oleks tarvis ja .. minuga aga on jutt selge ja lühike - need seal on science õpetajad ja need ICT-i omad, leppige kokku, mis ja kuidas. 


Annangi siis neid mõlemaid tunde, üritan seoseid luua ja kasutan võimaluste piires näitlikustamiseks oma päevinäinud Dell-i laptoppi. MTN modem aitab kuigivõrd kaasa – nii Eesti kui Aafrika ilmakaardid jooksevad Weather and Climate taustaks päris rahuldavas tempos. 

direktor Emanuel


Emanuel direktorina on omaette fenomen. Näiteks on tal kaks füüsilise puudega õpetajat, üks neist pime ühiskonnaõpetuse õpetaja, kelle oma käsiraamatud on punktkirjas. Lisaks võtab Emanuel praktikale õpetajakoolituse tudengeid, mida kõik koolid siin sugugi ei tee. Need viimased ongi mu kõige tänuväärsemad partnerid, käivad tunnis, kuulavad ka muidu huviga ja küsivad palju ning täpselt. Ilmselt läbi nende on minu siinviibimise mõju Ghana haridusele ka kõige suurem :)

koolitund on traditsiooniline - õpetaja räägib, õpilased kirjutavad üles


Õpetajakoolituse praktikandid on keskmiselt innukamad ja huvitatumad kui õpetajad

 
praktikant Prince tutvub Eesti loodusõpetuse õpikutega
Eelmisel nädalal Kongo-küla väisanud suur Eestist delegatsioon võetakse vastu tervitustseremooniaga. Kõik õpilased mahuvad puu varju, pingid võetakse klassist kaasa.






Jalgpall on kõigi spordialade kuningas. Spordipäev koos Nangodi põhikooliga tähendab läbi päeva kestvaid erinevate vanuseastmete jalgpallimatše. 
And they play hard.  
mängivad põhikooli tüdrukud
mängivad õpetajad


värav!!!
algkooli poisid mängivad kooliõuel kilekotipuntraga

õpetajate võistkonnas võeti ka mind 20 min platsile, 35 kraadi ja päike lagipähe, mängisin kaitses, mujale mu kiirus enam ei sobiks, võtsin neli söötu vahelt ja ilmselt segasin ka muul moel, piinlik ei olnud



Kolmapäeva hommikul on pool tundi worship - hommikupalvus. Alguses suhteliselt vabas vormis moraalilugemine, siis pooleldi improviseeritud etendusena õpetlik lugu Jeesuse elust ja siis ühispalvus. Etendus ise on suht naturaalne, kõik löömised või tõukamised on üsna füüsilised.
improvisatsioon Jeesuse elust

palvus
Tundi läheb õpetaja tavaliselt vitsaga, see sobib tarvitada nii kaardikepina kui ka lihtsalt karistamiseks. Eelmisel kolmapäeval toodi uued vitsad. Tõsi, enne seda paar päeva oli juba ka hoolega kontrolltöid tehtud. Ja sai tõeks laulusalm, millel Eestis vast juba alates eelmise sajandi viiekümnendatest siiski enam sisu ei ole -
"Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda, kes aga mõistis aru sai, sellele ta /õpetaja/ tegi pai".
halvasti tehtud kontrolltöö eest saab vitsa

Tundi illustreerivaid katseid on vähe. Keemilise reaktsiooni omaduste illustratsiooniks sobib jälle apelsinipatarei.


Väikelapsed on ka õpetajatel kõikjal kaasas
õpetaja väikelapsega tunnis

 .. ja õpetajate toas
Veel paar õpetajate toa pilti
naisõpetajad on küll vähemuses

lõuna ajal tuleb väss